Ei ole üksi ükski maa

Karl Kask
Karl Kask

“Olen vastu ja kõik!” ei ole tselluloositehast puudutavas menetluses enam argument, kirjutab Soraineni vandeadvokaat ja nõunik Karl Kask täna Äripäeva vahel ilmunud Tööstusuudiste erilehes.

Aasta tagasi ei teadnud tselluloosist keegi, praegu on sellest saanud üldriiklik mure. Tselluloosi ümber käib juba aasta nii poliitiline kemplus kui ärimeeste võitlus kunagise krooni kattevara ümberjagamise pärast.
Kuna eelmisel nädalal jättis halduskohus läbi vaatamata Tartu linna kaebuse, mille linn oli esitanud riigi eriplaneeringu koostamise lõpetamiseks, on asi omandanud selgemad juriidilised piirjooned.

Seletuskiri pole piisavalt põhjalik

Tartu linna olukord on praegu keeruline põhjusel, et linn ei vaidlustanud õigel ajal 2017. aasta mais vastu võetud Vabariigi Valitsuse korraldust, millega riik kohalikust omavalitsusest mööda minnes algatas riigi eriplaneeringu puidurafineerimistehase püstitamiseks Viljandi ja Tartu maakonda Emajõe lähistele. Samal ajal ei anna korralduse seletuskiri põhjalikumat selgitust, miks valiti just riiklik planeering, kui sama eesmärki olnuks võimalik saavutada ka kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga?

Veenvaks ei saa pidada seletuskirja põhjendust, et riiklik planeering võimaldab analüüsida sobivamat asukohta riigi territooriumil laiemalt, kui tehase asukoht on juba määratud kahe maakonna täpsusega. Lõpuni ei selgu, milline on tehase asukoha määramise kontekstis Viljandi maakonna roll?

Planeeringu liigil oli oluline tähtsus just seetõttu, et riigi eriplaneeringu menetlusse sekkumisel on kohaliku omavalitsuse võimalused väikesed. Seda näitab ka halduskohtu praegune seisukoht.

Samal ajal puudutab tehase asukoht kõige enam just kohalikku kogukonda, sest Harjumaa elanikul on puutumus tselluloositehasega heal juhul siis, kui ta kord suve jooksul Emajõe äärde kalale jõuab. Täna on Tartul valesti valitud planeeringuliigist hilja rääkida, kuna valitsuse korralduse vaidlustamise tähtaeg möödus rohkem kui aasta tagasi.

Valitsus on ebamugavas olukorras

Mõnes mõttes on tselluloositehase planeeringu puhul tegemist ka demokraatia proovikiviga, sest kohaliku elu küsimuses omavalitsustest möödaminek riivab jõuliselt kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku enesekorraldusõigust.

Samas on ka valitsus ebamugavas olukorras. Ühest küljest on tehasele tartlaste väga selge vastuseis, millest võib konflikti arenedes kasvada järgmine fosforiidisõda. Teisest küljest on seaduses kirjas, millal eriplaneeringu koostamise lõpetamine võimalik on. Planeeringu ebapopulaarsus kohalike elanike hulgas lõpetamist ei võimalda ning lõpetamine võiks selles valguses olla küll poliitiliselt, kuid mitte juriidiliselt korrektne otsus.

Planeeringu lõpetamise saab sel juhul omakorda vaidlustada Est-For Invest OÜ, kes eelmise aasta alguses taotles planeeringu algatamist. Selles vaidluses edu saavutamise tõenäosus on suur, sest planeeringumenetlus ja keskkonnamõju hindamine ongi ette nähtud selleks, et kaardistada kavandatud tegevusega kaasnevad kõikvõimalikud keskkonnariskid ning anda otsustajale piisav info selleks, et langetada kaalutletud otsus. “Olen vastu ja kõik!” ei ole selles menetluses enam argument.

Osale arutelus

  • Karl Kask, Soraineni vandeadvokaat ja nõunik

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

Teabevara