Meretööstus - väikeste tarkade asjade nišš

Anni Hartikainen ja Kristjan Tabri Eesti Meretööstuse Liidust.
Anni Hartikainen ja Kristjan Tabri Eesti Meretööstuse Liidust.

Eesti meretööstusel on äriplaan olemas ning meie nišš on teha tarku ja väikseid asju, ütles Eesti Meretööstuse Liidu juhatuse liige ning TTÜ väikelaevaehituse kompetentsikeskuse loomise initsiaator ja juhataja Anni Hartikainen mullu Tööstuse Äriplaanil.

Hartikainen esitas küsimuse: mis meile jääb, kui loodetuul puhub tehased regioonist minema, tööjõud aina kallineb ning teadus- ja tootearendus kahvatub võrreldes Skandinaavia riikidega?

“Eesti on kusagil Skandinaavia ja Poola vahepeal, sest meil ei ole sellist platvormi teadus- ja tootearenduses ja brändingus, nagu on Skandinaavia riikidel. Eesti ei ole ka nii hea koht tootmiseks, kui on Poola, Läti ja Leedu, sest meie tööjõuhinnad on kusagil vahepeal,” rääkis Hartikainen.

Eesti meretööstusel on kaks piirangut: ta on liialt oskustööjõumahukas ning vajab sügavamat vett ja paremat rannajoont, et ehitada üle 100 meetri pikkuseid laevu. “Eestis ei ole palju selliseid kohti, sest vesi on madal ja rannajoon on, nagu ta on, samas, mida suurem laev, seda suurem on kasumimarginaal,” tähendas Hartikainen.

Ta tõi näiteks liidule esitatud päringud suurtelt ettevõtetelt, kes on Eestis tootmise vastu korduvalt huvi tundnud, kuid meil pole tööjõudu kuskilt võtta. “Ehkki meie arvutused näitavad, et plaan on väga hea ja ka soov on väga suur, et need ettevõtted tuleksid Eestisse, siis nõuab see paraku juba homne päev 250 töötajat ja piisavalt sügava merepõhjaga head looduslikku kohta, mida Eestil pakkuda pole,” selgitas mereliidu juhatuse liige. Eesti nišš on tema sõnul ikkagi teha tarku ja väikseid asju. Ja seda tööjõu kallinemise kiuste.

Meretööstuse iseärasused

Hartikaineni sõnul on Eesti Meretöötuse Liit on tegelenud sektori strateegia arenduse uuringutega juba 10 aastat. “Peame seda oluliseks, sest ühest küljest näeme Eesti meretööstusel küllalt suurt potentsiaali areneda, teiselt poolt on sellel sektoril aga sellised kelmikad iseärasused: paiguti tundub, et ta on nagu iga teine tööstusvaldkond, kuid tema kõik hädad ja võimalused on justkui ülevõimendatud.”

Iseärasustest rääkides pidas Hartikainen oluliseks märkida, et see on brändi­äri. ­Mis tähendab, et kõvasti rohkem teenivad need, kes kontrollivad disaini, tootearendust ja müüki ning teevad brändingut ja turundust.
Ta sõnas, et meretööstust mõõdetakse laevaehituses. “Rusikareegel on, et laevast 6/7 moodustavad seadmed, komponendid, varustus, sisustus jms. Ja sellise nüansiga, et seal, kus tekib laevaehitus, sinna tekib varem või hiljem kogu allhanke sektor, mille maht on mitu korda suurem kui laevaehitus ise.”

Meretööstus on ka rahvusvaheliselt risti-rästi seotud ega tunnista riigipiire, mis omakorda teeb selle veelgi tundlikumaks igasugustele kriisidele. Näiteks mõjutavad meretööstust naftahinna kõikumised, panganduskriisid, tarbijahinnaindeksi muutused jne. “Sellel sektoril seda probleemi ei ole, et oleks vähe neid kriise, mida annaks arenguks ära kasutada,” nentis laevatööstuse ekspert.

Muu hulgas on meretööstus ka oskustööjõumahukas ning tööstusrevolutsioon ning tehnoloogia areng puudutab teda pigem tootearenduse mõttes. “Tootmise efektiivistamiseks on automatiseerimise võimalused väga piiratud, kui kunagi võib-olla hakatakse printima laevu, siis ehk midagi muutub, aga praegu ükski ekspert sellest midagi ei räägi,” kommenteeris Hartikainen.

Küll aga räägitakse tema sõnul robotlaevadest, energia tootmisest mereveest, lainetusest ja tuulest, mis on kõik tootearendusega seotud.

Trende on Hartikaineni sõnul praegu kaks: üks neist puudutab tarbija käitumist ja teine tehnoloogia arengut. “Need mõjutavad otseselt neid väärtusahela lülisid, kus teenitakse raha,” nentis ta, arutledes selle üle, et Eesti võib küll nende trendidega kaasa minna, sest ühtpidi on kõik meile avatud ja võimalused head, teistpidi pole Eestis jälle väga palju kapitali ja kogu laevatööstus kolib Poolasse ja Ukrainasse, natuke jätkub ka Eestisse, Lätisse ja Leetu.
Hartikainen märkis, et Läti ja Leedu positsioon meretööstuses ei ole nii hea kui on Poolal ja Ukrainal, sest pigem teevad naaberriigid laevakeresid ja pooltooteid ning osutavad tuntud kaubamärkidele tootmisteenust.

Skandinaavia arendab, Poola toodab

Hartikaineni sõnade järgi on Skandinaavia riikidesse jäänud brändid, tootearendus ja järelhooldus. “Seda eelist nad niisama lihtsalt ära ei anna ja nad on küllaltki protektsionistlikud. ” Kuid laevad toodetakse mujal.

Poola pluss on see, et neil on küllalt hästi kaetud väärtusahel kõikides lülides: kohapeal on olemas materjalid ja laod, mis tähendab, et sealsed tehased saavad materjalid odavama hinnaga kätte, niisamuti toimub seal teatud määral ka teadus- ja arendustegevus. Kuid Poola põhiline probleem on tööjõu puudus, sest poolakad lähevad tööle Saksamaale.

“Huvitaval kombel räägivad Skandinaavia riigid, et nad peavad tegema innovatsiooni, mõtlema välja uusi tooteid ja leiutama energialahendusi, aga poolakad seda ei räägi, vaid ütlevad, et neil on vaja rohkem tööjõudu. Poolakate strateegia on rohkem toota,” konstateeris ta fakti.

Osale arutelus

  • Merit Pärnpuu, Äripäev

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

ADDINOL otsib BALTIMAADE TURU JUHTI

Ariko Reserv OÜ

26. aprill 2018

Aurum Chemicals is looking for a SALES ENGINEER

M-Partner HR OÜ

04. mai 2018

Tööstusliidrid

Teabevara