Kütt: Eesti tööstusel pole eestvedajat

Rainer Kütt.
Rainer Kütt.

Teraskonstruktsioone tootva ettevõtte VMT Tehased AS tegevjuhi Rainer Küti sõnul on Eesti tööstuse suur probleem see, et sektoril pole riigi tasandil eestvedajat ja fookus on pikka aega juba liialt IT-sektoril.

Küti sõnul on VMT Tehastel viimastel aastatel üsna stabiilselt läinud. Hüppelist käibekasvu pole olnud – pigem on püsitud 10 miljoni euro piirimail. Vahel on käive üle, vahel alla selle. “Võib-olla on siin põhjus. Ma kardan, et meie süsteem pole 100% valmis selleks, et hakata nüüd väga kiiresti käivet kasvatama. Kõigepealt teeme “kodu korda” ja loome natuke süsteemi ning seejärel vaatame, kuidas kasvuga on. Efektiivsus pole päris soovitud tasemel,” ütleb Kütt.

Probleemid efektiivsusega pole Küti sõnul seotud rahaga, vaid pigem inimestega. “Koolitus, koolitus, koolitus! Tootmisjuhtidest reapersonalini välja,” rõhutab ta. “Viimastel aastatel oleme hoogsalt tegelenud lean-filosoofia juurutamisega, mida väliskapitalile kuuluvad ettevõtted võtavad loomuliku osana. Eesti kapitalil põhinevad firmad pole endale päris selgeks teinud, millest sõltub tootlikkus. Enamik arvab, et hästi madalate palgakuludega ja palju üle lastes saab kasumit suurendada, aga see ei näita ettevõtte jätkusuutlikkust.”

Kuidas te töötajaid koolitanud olete?

Kuna Eestis tootmisjuhtimist ei õpetata, siis kolm aastat tagasi alustati Viljandi tööstusettevõtete initsiatiivil koos Viljandimaa arenduskeskusega ja Mainoriga tootmisjuhtimise õppekava väljatöötamisega. Eesmärk oli pakkuda tootmisjuhtimise täiendkoolitust.

Oleme koolitustel osalenud igal aastal ning hetkeseisuga on kogu tootmisjuhtimisega tegelev personal saanud praktilisi teadmisi tänapäevastest tootmisjuhtimise metoodikatest. Koolituse keskseks teemaks oli tootlikkuse kasvatamine. Huvitavaks tegi koolituse see, et paralleelselt oli võimalik tootmises õpitut rakendada. Koolituse kasu saab hinnata alles mõne aja pärast, kuid hetkeseisuga saab öelda, et teatud mõttemaailma muutused on toimunud.

Sellel aastal tegime ka näiteks kõikidele tootmistöölistele mõeldud 5S-baaskoolituse.

Kuidas töötajad 5S-koolitusse suhtusid?

Ma ei uskunud algul, et nad selle omaks võtavad, aga teadsin, et ilma koolituseta palli veerema ei pane. Tööliste suhtumine koolitusse oli alguses pigem pessimistlik, sest paratamatult pidi igapäevasest mugavustsoonist välja tulema. Kuna koolitus sisaldas aga palju huvitavaid ning praktilisi ülesandeid, siis valdav osa töölistest võttis õpitu omaks ning hakkas seda ka koheselt rakendama.

Positiivne on näha, et on toimunud mõttemuutus. Me saame tootmises aru, mis on raiskamine ja meie igapäevane eesmärk on leida võimalusi selle vähendamiseks. Meie keskmine ärikasum on olnud 5–6%, aga nüüd oleme jõudnud 10% juurde. Me loome eeldusi, et teha mingisugust mõttemaailma hüpet, mitte tehnoloogiahüpet. Aga see võtab veel aega.

Milliseid meetodeid veel kasutanud olete?

Üks on näiteks tootmisjuhtimise tarkvara, oleme jõudnud digitaalse kanban’ini, mille abil oskame paremini planeerida oma tegevusi ning näeme hetkega, kus tekivad tootmises pudelikaelad. Lean on tore sõna, aga me ei pea iga päev selle peale mõtlema. Me peame mõtlema, kuidas meie tegevused oleksid korraldatud nii, et saaksime olemasolevate vahenditega kõige parema tulemuse. Põhiline on inimesed, sest inimesed on need, kellel on ideid. Meil tuleb julgustada inimesi oma ideid rakendama – proovime ja vaatame, mis saab. Vahel tuleb arvestada mõni tuhat koolirahaks, aga see on protsessi osa.

Räägime ka ekspordist, mis näitab kasvu. Praegu peaks hea aeg olema? Meie toodang jõuabki enamasti Tallinnast teisele poole lahte – Soome. Teeme Eestisse ka, aga me ei ole oma hinnaga siin nii konkurentsivõimelised. Me tahame teha asju nii, nagu need peaksid tehtud olema.

Soome majandusolukord peaks praegu piisavalt hea olema.

Jah, pigem küll.

Kuidas suur teil ekspordi osakaal on?

See on kõikuv, aga 70–80% ringis. Soome osa sellest on 50–60% ja ülejäänud läheb Rootsi ja Norra turule. Viimasel ajal on Norra turg pisut ära vajunud. Eks nad on oma struktuure ümber korraldamas seoses naftakriisiga, mis seal vahepeal aset leidis.

Samas on näha, et kui eelmisel aastal oli Norra vaikne, siis tänavu teisest kvartalist on taas tunda elavnemist. Tööd praegu on.

Rootsi majanduse kiire kasv peaks ka teie tellimusi muutma?

Pigem mitte, sest meie fookus ei ole Rootsil, vaid Soomel. Meil on seal oma paigaldusbrigaad ja me ei taha neid turge killustada. Rootsi turule me ei ole sama kontseptsiooniga läinud ja praegu töötame valdavalt Helsingi lähiümbruses.

Soome turg on suur ja meil on seal tööd küll. Peame vaatama ka oma võimsusi, sest müüa on tore, aga asjad tuleb õigeaegselt valmis ka teha.

Kui tööd on palju, siis ehk olete mõelnud laienemisele?

Laienemisplaane praegu pole. Tulen tagasi efektiivsuse juurde: me toodame aastas keskmiselt 6000 tonni teraskonstruktsioone ehitustele. Ma näen, et meil on sama tehnoloogiaga veel 15–20% varu. Kui teeme sisemisi parendusi, siis vaatame, kuidas saaksime toodete voogu paremini korraldada.

Kui keegi küsib, mida me toodame, siis oleme kogu aeg öelnud, et nööpnõelast allveelaevani – kõike, mis on terasest ja mahub meie uksest sisse ning mille kohta on meil dokumendid, et suudame sellist asja toota.
Kui me vaatame, mille taga efektiivsus on, siis ei saa mööda vaadata standardiseerimisest.

Me ei saa päris kõike toota. Iga tootmine nõuab kvalifikatsioone, mida võiksime muidugi juurde hankida, aga see asi muutub lõpuks nii killustatuks, et peame ühel hetkel piiri tõmbama. Kui me ikka müüme nööpnõelast allveelaevani, siis olgu meetod milline tahes, me lihtsalt ei suuda olla efektiivsed.

Miks meil ei ole tootmises näiteks kõrge automatiseerituse tase? Selleks, et meil on liiga palju custom made-toodangut. Automatiseerimiseks vajame natuke analooge, samasuguseid asju. Need on mured, millega tuleb igapäevaselt tegeleda.

Kui Soome turgu pisut analüüsida, siis milline olukord seal täpsemalt on ja kuidas on konkurentsiga?

Üldiselt oleneb see mahtudest. Praegu toodame näites K-Kampuse büroohoone teraskonstruktsioone, mida on kokku 2000 tonni. Kui vaadata aega, siis aega toota on pool aastat. Nüüd vaatame, millised ettevõtted oleksid selleks võimelised. Kas Maru või Marsalis? Sellise võimekusega tootjaid ei ole palju.

Teiste riikide tootjad ei trügi vahele?

Jah, trügivad, aga praegu on nõudlus pigem suurem kui toota jõuame. Loomulikult vaatab Soome ka teiste riikide poole, aga küsimus ei ole alati tootes, mida ostame.

See on inimeste omavaheline suhtlemine, see on usalduse võitmine, ühine kultuuritaust ja inimeste tundmine ning see on äri. Soomlane ei vaata väga Bulgaaria ja Rumeenia poole, sest neil on vähe ühist. Soomlane vaatab pigem eestlase poole, sest eestlased ja soomlased on juba nii põimunud.
Kui vaadata ehituskonstruktsioonide turgu, siis peaksime kartma pigem suuri Poola tehaseid, mis suudavad lüüa massiga.

Kas Läti trügib ka Eesti ja Soome turule?

Eesti turule pigem mitte, küll aga Soome ja Rootsi turule.

Soomlane eeldab samas pikaajalist koostööd. Kui raske on üldse Läti firmal jalg ukse vahele saada?

Ehitussektor tervikuna on selline, et esimene kriteerium on hind, seejärel tarneaeg ja kolmas kvaliteet. Tellime ise samamoodi allhanget ja teame, kellelt julgeme osta ja kellelt mitte. 

On ette tulnud olukordi, kus meid n-ö lastakse üle. Me peame teadma, kohal käima ja nägema, kes seal on ja mida nad teevad. Kas nad on usaldusväärsed ja suudavad lubadusi täita?

Jah, Läti ettevõtted üritavad oma odava hinnaga vahele trügida, aga hetkesisuga on soomlastel lätlaste vastu pigem usalduskriis. Suhteliselt tihti kostub Soome klientidelt, et sai ka Lätist läbi käidud, aga ei jäänud väga hea mulje. Paljud Läti ettevõtted on oma suhtlemiskultuuriga veel kohati nõukogude ajas ning see teeb soomlase murelikuks. Soome klient tahab saada läänelikumat äriajamist ja seda ta Eestist ka saab. Kui Läti oma ärikultuuriga järele jõuab, hakatakse ka sinnapoole rohkem pilku heitma.

Kuidas Eesti metallitööstust tervikuna näed?

Ausalt? Kohati on seis suhteliselt kurb. Kui kooliajal ühes Tartu ettevõttes käisin, siis olid mehed puhvaikades ja kütsid pursuikat. Seis on natuke paremaks läinud, aga selline kultuur on metallitööstustes veel alles. Eks kõik hakkab peale juhtidest ja omanikest. Paljudel puudub konkreetne visioon, kuidas ettevõtet edasi viia.
Lisaks on peatöövõtjate hinnaralli – kurb on see, et nad tegelikult teavad, mida nad saavad. Kohati ostetakse kohtadest, kus makse ei maksta. Kvaliteedisertifikaadid ei ole olulised. Loomulikult on ka tublisid metalliettevõtteid.
Aga fakt on see, et turul tegutsevad ettevõtted on oma tellijate nägu. Kui tellija ostab esimese asjana hinda, eirates muid parameetreid, millest hind peaks koosnema, siis juhtubki mõnikord nii, et konstruktsioonidele pannakse peale värv nii, et aluspinda ei töödelda.

Hind saab kujuneda selliseks, kui mõni protsess jäetakse vahel ära. Meie selle hinnaralliga kaasa ei ole läinud. Hindame klienti, kes saab aru, mida ta soovib ning on nõus selle eest ka maksma.

Nii et Soome turg on teadlikum ja järeleandmisi ei tehta?

Just, Soome turg on teadlikum.

Milliseid suurprojekte teil on olnud?

Meie jaoks suured projektid on need, mille terase kogumass on üle 1000 tonni. Keskmiselt on projektide maht kuskil 50–250 tonni. Viimane suurprojekt on ühe Soome panga peahoone tarbeks tehtud 2000 tonni teraskonstruktsioone. Eelmisel aastal oli üks 120meetrine sild, mille ühe mooduli mass oli 50 tonni.

Sild on harukordne või tellitakse pidevalt?

Ei ole harukordne, teeme aastas keskmiselt kaks silda. Ise me neid taga ei aja, aga kuna oleme teinud ja meil on ka vastav kvalifikatsioon, siis turul lihtsalt teatakse, et meilt saab. Enamasti lähevad sillad välismaale. Eestis ei ole nii suur infrastruktuuriprojekte nagu Soomes.

Milliseid murekohti teil veel on?

Üks on sisemine efektiivsus, aga näiteks majanduskeskkond? Majanduskeskkonnal pole häda midagi. Ainus mure on personal. Kui personali oleks valida, siis oleks tore, aga valikut ei ole. Peame tõsiselt vaeva nägema koolitustega. See koolitus, mis ma eespool mainisin, oli üldine. Praegu ma mõtlen konkreetselt pingioperaatori või värvija koolitusi – siin läheb asi spetsiifiliseks. Kuidas leida teraskonstruktsioonide värvijaid? Ei tea! Kust saab keevitajaid? Ei saagi kuskilt.

Ukraina keevitajaid kasutate?

Suveperioodil kasutame renditööjõudu, mis tähendab, et valdavalt on tegemist Ukraina keevitajatega. Väga head keevitajad on!

Meie süsteem on veidi teistsugune. Ukrainas on brigaadis koostaja, keevitaja ja puhastaja. Meil teeb seda üks inimene. Teeme eritellimusi ja ma ei suuda taktiaegu niimoodi kalkuleerida, et kõigil kolmel oleks kogu aeg tööd. Mida teevad keevitaja ja puhastaja seni, kuni teised koostavad? Mulle ei meeldi raiskamine – midagi pole teha, tuleb ümber koolitada.

Me otsime intensiivselt lahendust, kuidas meie tootmist paremini planeerida ja juhtida. Paratamatult jõuame sinna, et ükskõik, millist metoodikat kasutame, me peame vaatama üle oma müügipoole ja kogu kontseptsiooni.

Tehnikakõrgkool tegi oma programmi.

Tule jumal appi! Nüüd? Kas lootusetult hiljaks ei ole jäänud? Mujal maailmas on see täiesti normaalne tava, et tootmisjuhtimist saab spetsiifiliselt õppida. Ammu oleks pidanud selle peale mõtlema, aga parem hilja kui mitte kunagi. TTÜ tegi ühe tootmise uuringu, milles hinnati tootmisjuhtimist ja seda, kui palju ollakse kursis tänapäevaste tootmisjuhtimise meetoditega. Selgus, et mõned on kuulnud, aga väga ei teata, millega tegu. Äkki teeks nüüd mõne uuringu Eesti õppekavade kohta?

Möödunud sügisel kõlas üks idee tööstusettevõtete erakutsekoolist.

Ma küsiksin, mis ajendab seda ütlema? See on nagu hädakutse ja tagasiside kutsekoolidele, aga nad ei taha seda kuulda ja võtavad südamesse. Loomulikult saavad kutsekoolid oma suunised haridusministeeriumilt ning nende jaoks on see teema vist ebaoluline.

Palju on mainitud, et tööstusel pole riigis eestvedajat. Samas on olemas näiteks transpordi asekantsler. Kui suur probleem see on?

Meie probleem ongi see, et tööstusel pole eestvedajat. Põllumajandusel on põllumajandusminister. Kus on tööstusminister? Palju on räägitud tööstuse rohelisest raamatust ning tööstuspoliitikast, aga paraku on kõik ideed kuskile lauasahtlisse pidama jäänud. Miks? Sest pole kedagi, kes eest veaks. Ju siis pole tööstus riigile nii oluline. Meie tööstusel on potentsiaali, aga meil on fookus juba pikka aeg liialt IT-sektori arendamisel.

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

Teabevara