“Merevaik on oma koostiselt, retseptilt ja ka pakendilt praktiliselt sama, mis 50 aastat tagasi ning retsepti on selle aja aasta jooksul vaid korra kohandatud,” kinnitas Tamm. Pärast taasiseseisvumist, kui saiad jõudsid poelettidele pehmena, oli vaja muuta Merevaigu konsistents selliseks, mida oleks mõnusam pehmele saiale määrida. “Merevaik ei ole veniva struktuuriga ning ka külmkapi temperatuuril ei lõhu pehmet saia,” selgitas Tamm. Kõik muu on aga poole sajandi vältel püsinud samana. Täpset retsepti hoitakse saladuses ning kuigi koostisosad on pakendil kirjas, siis on juustude valik see täppisteadus, mille tulemusena tekib Merevaigu eriline maitse.
Merevaik on valmistatud erinevatest naturaalsetest juustudest ning see ei sisalda säilitusaineid. Selles kasutatakse alati eestimaist võid, mitte taimerasva. Kõige populaarsem Merevaik on naturaalne, sellele järgnevad kreveti-, kana- ja maitserohelise seguga sulajuustud. Koostöös Saaremaa lihatööstusega on valminud Merevaik veisepiprasingiga. “Üks edu võti on kindlasti olnud ka see, et tolleaegne tütarettevõtte juht taipas tarbija ootusi ja tootearenduse tähendust ning Merevaik säilitas vana ja hea, kuid tõi juurde uusi maitseid,” ütles Tamm.
Tamme sõnul on mitmetes teistes riikides, eriti Lõuna–Euroopas, määrdejuustud läinud üle teistsugusele põhitoorainele - kasutatakse värsket, kohupiimalaadset juustu (Cr?me Bonjour jne). Eestis on aga tänini eelistatud just pikalt laagerdunud juustul põhinevad määrdejuustud.
Sulajuustu Merevaik pakendil on kujutatud Läänemere äärset blondide juustega neiut, kes armastab ehtena kanda merevaiku. Nime sai sulatatud juust oma kollaka, läikiva välimuse tõttu, mis on sarnane Läänemere rannikuvetes leitava merevaiguga.
Merevaiku hakati tootma 1967. a mais Pärnu Piimatoodete Kombinaadis. Täna valmistatakse Merevaiku AS Tere Viljandi tootmisüksuses ning legendaarse sulajuustu tootmine ei ole läbi aastate kordagi katkenud. Merevaigul oli ENSV ajal riiklik kvaliteedimärk.