Autor: Harro Puusild • 25. mai 2017
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Victor Stationery: Eesti tööjõukulude kasv on ootamatult kiire

Lauri Säärits
Foto: Harro Puusild
Eesti tööjõukulude kasv on kontori- ja koolitarvete tootja Victor Stationery jaoks olnud ootamatult kiire. “Kolimine pole siiani jutuks olnud, aga kui omanikel oleks Euroopas 10 tehast, siis Eesti tehas oleks kulude tõttu juba ohus,” usub tegevjuht Lauri Säärits.

Kontori- ja koolitarvete tootja Victor Stationery tõi 2004. aastal tootmise Suurbritanniast Eestisse, sest sealsed tootmiskulud kasvasid liiga suureks. “Teiseks olid seal väga tugevad ametiühingud, mis tegid tootmise keeruliseks, sest muudatuste tegemine protsessides ja töökorralduses oli aeglane ning see ei lubanud ettevõttel kohaneda nõudluse muutustega. See oli põhjus otsida Euroopas odavama tööjõuga riikides teisi võimalusi,” ütleb Säärits algusaegu meenutades.

“Eesti puhul oli hea see, et meil on sadamad lähedal ja transport lihtne. Suur osa meie toormaterjalist tuli ja tuleb ka praegu Soomest. Eesti ongi materjalile nii lähedal ja mugav on seda siia tuua, ümber töödelda ja seejärel Suurbritanniasse viia,” jätkab Säärits. Ta lisab, et kui enne 2004. aastat liikus materjal Soomest otse Belfasti tehasesse, siis nüüd on tehas ja vahepeatus lihtsalt Tallinnas.

Lauri Säärits esineb 6. juunil toimuval praktilisel seminaril “Kuidas tööstuses energiat säästa ja protsesse monitoorida”, kus räägib kogemusloo “Valgustus ja suruõhk – reaalne sääst ja tulemused”.

Praktilise seminari fookuses on alla 3-aastase tasuvusajaga energia säästmise lahendused. Räägime kaasaegsetest tehnoloogiatest ja mõtteviisidest, toome kuulajateni väärtuslikud kogemuslood. Laval on tippeksperdid, kes toetuvad oma ettekannetes reaalsetele kogemustele ja tulemustele. 

Tutvu täpsema programmiga SIIN ja registreeri SIIN.

Sääritsa sõnul on ettevõte paberit ka mujalt ostnud, kuid Soome on jätkuvalt põhiline tarnija. “Üks ahvatlev koht oli ka Venemaa. Mõtlesime, et äkki annaks ka nende paberit kasutada. Proovisime, kuid see oli ebaõnnestunud otsus, sest paberi kvaliteet oli ebastabiilne,” tunnistab ta. Vene turule müüma ei ole Victor Stationery aga siiani läinud, sest kohalikke tooteid on Sääritsa sõnul Venemaal piisavalt ja ka risk on suur.

Venemaal on poliitiline risk liiga suur?

Jah, seda küll. Ja isegi kui müük on tehtud, siis ei tea, kas saad raha ikka lõpuks koju toodud või mitte.

Nii et Vene turg on välistatud?

Praegu küll.

Kas Soome paberi kvaliteedis võib alati kindel olla?

Jah. Meil on seal aastatega välja kujunenud kontaktid ja tingimused sobivad. Soome asub meile lähedal ja tarneahela osas on see samuti hea. Soome hoiab meie põhipaberit oma laos ja vajadusel saame materjali paari päevaga kätte. Me ei pea seda enda laos hoidma ja selline lahendus on igati mugav.

Võib-olla saaksime mujalt odavamalt, aga see tähendaks näiteks uue laopinna rentimist ja suuremaid varusid. Samuti tähendaks see meie jaoks ebakindlust tarnetes.

Kas see, et Eesti astus 2004. aastal Euroopa Liitu, oli samuti oluline põhjus?

Jah, see andis omanikele kindlustunnet juurde.

Samas on odavast tööjõust nüüdseks saanud kaduv nähtus. Kuidas omanikud sellele vaatavad?

Mida omanikud tõesti ei oodanud, on siinne tööjõukulude järsk kasv. Olukorras, kus töötajaid tuleb juurde võtta ja hoida, on palgamuutuste põhjendamine olnud keeruline. Suurbritannia puhul tuuakse näiteks, et heal juhul tõuseb palk üks protsent aastas, aga Eesti puhul me räägime 7–8 protsendist.

Kui me vaatame praegu igapäevaseid prioriteete, siis üks meie põhitegevusi ongi efektiivsuse kasvatamine. On näha, et me ei saa enam niipalju töötajaid lubada kui varem. Üks lahendus on asendada inimesed masinatega, teine võimalus on muuta protsesse. Ja muuta protsesse nii, et inimesed suudaksid tööl viibitud aja jooksul rohkem väärtust luua. Kindlasti on vaja üha enam panustada inimeste väärtustamisse, parandada pidevalt töötingimusi ja pakkuda arenguvõimalusi ning seeläbi suurendada motivatsiooni, et nad ei tahaks mujalt tööd otsida.

Nii et palgasurvet tunnetate pidevalt?

Jah, ikka. Üks hea näide turul toimuva kohta oli teemaks ühel koosolekul meie tootmisjuhiga. Mai algul alustas kolm operaatori õpilast, et õppida tööd masinatel. Nad olid tööl mitu päeva, kuid järgneva nädala esmaspäeval ei tulnud neist ükski enam kohale. Vaid üks nendest kolmest helistas ette. Nüüd ma ei teagi, kas nad pettusid töös või leidsid, et see on liiga keeruline.

Sellist asja viis aastat tagasi ei olnud. Inimesed hoidsid oma töökohast kinni. Praegu on nii, et kui midagi inimesele ei sobi, siis kõik teavad, et turul on valikut.

Tööintervjuudega on sarnane olukord. Lepime kohtumised kokku ja meil on selle kohta ka tabel. Tabelis on üle 50 protsendi märgitud punasega ja see tähendab, et inimene ei tulnud kohale. Tööjõuturg on kummaline ja sellepärast peamegi tõhusamate lahenduste nimel töötama.

Victor Stationery OÜ

Toodab kontori- ja paberitooteidAsutatud 2003Tegevjuht Lauri SääritsOmanikud Carey King Mcclay, William Peter Gareth Mcclay, Robert David Mcclay, kõigi osalus 33,3%.Masinapark koosneb 15–20 suuremast masinast.Toomis- ja laopinda üle 8000 ruutmeetri.Käive 2015. aastal 11,2 mln eurot, langes aastaga 14%.Kasum 2015. aastal 389 004 eurot, langes aastaga 11%.Ekspordib 100% toodangust peamiselt Suurbritanniasse, Iirimaale, Põhjamaadesse ja USAsse.Töötajaid 120

Aga välistööjõudu olete ka kaalunud?

Oleme küll, aga reaalsete tegudeni ei ole veel jõudnud. Töötame selle nimel. Muud enam üle ei jää, peame piiri taha vaatama. On kuulda, et näiteks Moldovast või Ukrainast tulevate inimeste lojaalsus ja motivatsioon on palju suuremad kui meie inimestel. Seda põhjusel, et nendes riikides on töökohtadega keeruline olukord.

Kuidas omanikud Eesti ärikeskkonda muidu üldiselt näevad? Kas Eestis on hea toota?

Kui võtame ärikeskkonna ehk seadusandluse, koostöö võimalikkuse ja piirangud Suurbritanniaga, siis selles mõttes on kõik siiani olnud hästi. Maksusüsteem on lihtne, see pole aastaid muutunud. Nüüd hakkab see küll muutuma, aga selles osas pole veel täit selgust ning omanikud on pigem ootaval seisukohal. Ärikeskkond on olnud stabiilne ja tööandjad on siin sageli paremal positsioonil kui mõneski teises Euroopa riigis.

Mida nad aga ei oodanud, on seesama tööjõukulude nii kiire kasv. Suurem kontsern ilmselt arutaks juba, kuhu tootmine viia, et kulud oleksid stabiilsemad. Meie tootel ei ole nii suurt lisandväärtust ja oleme väikesed, nii et liigutamine ei tule kõne alla. Juba see muutus tulla Belfastist Eestisse oli väga suur. Meie ainus tehas on Eestis ja selle liigutamine tähendaks, et peaksime tootma suuremad laovarud ja kindlasti kaotaksime ka mõned tähtsad kliendid, mis tähendaks ohtu ettevõtte jätkusuutlikkusele.

Meil ei ole siiani Eestist ära kolimine jutuks olnud, aga ma kujutan ette, kui meie omanikel oleks kümme tehast Euroopas, siis Eesti tehas oleks kulude väga kiire kasvu tõttu juba ohus.

Kas maksumuudatusi jälgitakse murelikult?

Praegu pigem mitte. Suurema murega jälgitakse hoopis Brexitit ja sellega seonduvat. Meile tähendas Brexit ja naela kursi langus enam kui 10 protsendi suurust langust müügis. Müüme ju naela eest Suur­britanniasse, mis on umbes 70 protsenti meie kogumüügist. Ja mis veel saab edasi? Et kas on lootust, et ühine vaba turg jääb alles või mitte. Ka Prantsusmaa presidendi valimisi jälgiti murega. Kui ka seal oleks muudatusi tekkinud, siis oleks hirm veel suurem.

Omanike jaoks on suurem hirm see, mis saab Euroopast, kui see, mis toimub konkreetselt Eestis.

Kas Brexiti valguses on mingi kriisiplaan ka juba koostamisel?

Sellest on veel vara rääkida. Ma arvan, et mõlemal poolel on teineteist vaja. Euroopal on vaja Suurbritanniat ja vastupidi. Usun, et jõutakse ikka normaalsele kokkuleppele, ehkki midagi läheb see Suurbritanniale kindlasti maksma.

Ebaselguse periood tähendab seda, et nael on nõrk. Meie oleme võrreldes konkurentidega keerulisemas seisus, sest meie jaoks on Suurbritannia olulisem turg kui nende jaoks. Ebakindlus on kõige halvem asi – investor ja tööandja soovib, et keskkond oleks stabiilne, et saaks äri rahulikult edasi arendada.

Efektiivsusega olete oma tehases palju tegelenud. Tähelepanu on saanud nii suruõhu kasutamine kui tõhusam valgustus. Kuidas jõudsite arusaamani, et just neid kohti saaks parendada?

Sellest oli meil ettevõttes omavahel varem juttu, et nendest kohtadest oleks võimalik kokku hoida. Kuid me ei lootnud, et nii palju on võimalik säästa. Suhtlesin erinevate inimestega ja sain tagasisidet, et valgustuse pealt on võimalik olulisel määral kokku hoida. Tunne on ju ikka, et mis see valgustus ära ei ole. Leppisimegi kokku, et teeme esimese pilootprojekti ära ja esialgu ainult poole tootmishallist. Ja kui tulemus on positiivne, siis jätkame.

Meil on kasutuses selline mõõdik, nagu elektri kulu ühe tonni toodangu kohta. See näitaja hakkas pärast esimest projekti järsult kukkuma. Esimene projekt oli 2014. aastal ja kuni sinnamaani energiakulu aasta-aastalt kasvas. Elektrikulu jõudis enam kui 25 euroni tonni kohta. Praegu on see näiteks 17 eurot tonni kohta. Mõju on väga suur.

Seejärel jätkasime ka teiste kohtadega. Kordasime projekti teises tootmishallis, laopoolele lisasime ka liikumisandurid, et tuled läheksid põlema vaid siis, kui keegi liigub. Lisaks jaotasime ruumi sektoriteks, et ei peaks kogu tootmishoonet pidevalt valgustama. Näiteks kui öösel töötab vaid paar masinat, siis saame valgustada vaid neid.

Viimasena uuendasime valgustust kontoris. Kõik valgustid on vahetatud leedide vastu. Oluliselt on vähenenud ka hoolduse ja lampide vahetuse kulud.

Kui suur rahaline mõju sellel on olnud?

Võttes arvesse, kui palju on elektrikulu tonni kohta nüüd ja varem, siis säästame üle 60 000 euro aastas. Varasema tarbimisega kulutaksime elektrile üle 200 000 euro aastas, aga nüüd kulutame ligikaudu 150 000 eurot. Lisaks säästame veel ka hoolduse pealt. See teeb veel kuni 10 000 eurot aastas.

Kuidas tõhustamisega jätkata plaanite?

Meil on tegemata veel täpsem elektrikulu jälgimine. Tahame raiskamiste leidmiseks panna andurid ja jälgimisvõimalused erinevatesse energia tarbimise punktidesse.

Kindlasti on üks koht tootmise pool ja täpsemalt see osa, mis puudutab masinate töötamist pauside ajal, samuti varasem või hilisem käivitamine. 

Pakendame oma toodangut palju kilepakendisse ja selleks on meil ahjud, mis võtavad palju energiat. Ühelt poolt jälgime, et neid võimalikult efektiivselt kasutada, ja teiselt poolt analüüsime, et võib-olla tuleks pakkimismeetod välja vahetada.

Ka suruõhu osas tuleb mõelda, kuidas seda paremini kasutada. Suruõhu tootmisest tekkiva soojuse laseme tootmisesse laopoolelt ja see on aidanud kokku hoida küttekuludelt, kuid seda annaks kindlasti ka tootmise poolele veel lähemale tuua.

Milliseid Lean-meetodeid olete tehases kasutanud?

Üks näide on tarneahela ülesehitamine. Oleme pikalt pööranud tähelepanu sellele, mida ja kui palju laos hoida. Oleme tarnijatega saanud kokkuleppele lühemate tarneaegade osas ja see lubab meil hoida väiksemaid ladusid. Kasutame ka Kanban-kaarti, et lähtuda lao juhtimisel reaalsest tarbimisest, mitte prognoosidest.

Teine näide on tootmise efektiivsus. Oleme kiirendanud tootevahetust ehk kasutanud SMED-tehnikat. Meie mõistes on see setup-aja lühendamine, aga sisuliselt on see üleminek ühelt tootelt teisele. Perioodil 2008–2009, kui seda protsessi alustasime, kestis üleminek kaks tundi. Praegu teeme vahetuse vähem kui 15 minutiga.

Selleks on protsesse palju muudetud. Protsessi muutmiseks on täpselt kirja pandud, kes mida teeb ja kui kaua mingi asi aega võtab. Tulemusena ei pea me tootma suuri koguseid kliendi või enda lattu või pooltoodanguna põrandale. See tekitab rohkem tootmisaega.

Masinatele oleme teinud tehnilisi muudatusi ja mitmed masinad on ümber paigutatud nii, et oleks võimalik kiiremini ja väiksema arvu inimestega toota.

Seda võimaldas olemasolev masinapark?

Just. Me ei ole ühtegi uut suurt masinat viimaste aastate jooksul ostnud. Oleme muutnud olemasolevat masinaparki ja protsesse. Väga suur osa sellest on töö inimestega, et nad teeksid asju teistmoodi, jälgiksid kindlaid töötamispõhimõtteid.

Kas masinaparki on plaanis edaspidi investeerida?

On. Üks põhjus on juba uued tooted, sest nendega tegelemiseks puudub meil praegu tehnoloogia. Alustame tavaliselt väiksemate käsitöömasinatega ja lähme edasi vastavalt turu ja ettevõtte kasvule. Teine pool on see, et meie toodete tootmise tehnoloogias pole viimase 30–40 aasta jooksul olnud mingit revolutsiooni. Vihikut või plokki toodetakse endiselt suhteliselt sarnasel meetodil ja sellest tulenevalt pole meil olnud vajadust uute seadmete järele.

Muutub aga automaatika, mis ühelt poolt aitab teha kiiremaid muudatusi masinale ehk üleminekut ühelt tootelt teisele. See võimaldab koguda automaatselt informatsiooni näiteks masina tehnilise seisundi, käiguaja, käigukiiruse ja muu sellise kohta. Praegu on meie kõikide suurte masinate juures arvutid, kuhu operaatorid ise oma tegevuse kohta koodidega infot sisestavad. Me kogume infot, aga see on operaatoritele lisatöö ja ei ole siiski ka nii täpne, kui seda teeks nende asemel masin.

Üks suurem investeering on plaanis – vahetame ühe masina uue vastu ja seda automaatika tõttu. Automaatika vananeb ja vanade osade hooldamine ja remontimine on keeruline. Esiteks pole varuosi ja teiseks jääb aina vähemaks neid inimesi, kes teavad 80ndate masinate automaatika poolt. Suur osa meie tehnikast on 70ndatest, 80ndatest ja 90ndatest.

Tootmispinda on teil piisavalt?

Jah, me ei tahaks pinda juurde ehitada. Peame leidma võimaluse, kuidas olemasoleval pinnal hakkama saada. Pind ei lisa väärtust, see on kulu.

Sama on laopinnaga. Tootmismahud kasvavad ja peame ka seal midagi ette võtma, et vähendada laovarusid. Pinda juurde ei tule ja küsimus on, kuidas varusid vähendada.

Teil on tarneahelajuht ettevõttes eraldi positsioon?

Ei, meil on logistika- ja ostujuht, kes haldab mõlemat poolt. Ühelt poolt ladu ja teiselt poolt ostusid.

Toodangust 100 protsenti läheb ekspordiks. Eesti turgu te ei sihi?

Me ei saa Eestis kahjuks müüa, sest kogused on liiga väikesed. Siis peaksime toote valmis tegema ja hoidma ladu. Seda me ei taha. Eestis ei ole ühtegi sellist klienti, kes võtaks stabiilselt minimaalsegi koguse, mis on meie puhul üks alus ühte tooteartiklit. Sedagi on Eesti jaoks palju ja konkurents on ka suur.

Välisturgudel olete ka uusi sihte seadnud?

Meie suuremad turud on Skandinaavia, Inglismaa, Iirimaa ja sel aastal kasvame ka palju USAs. Kesk-Euroopasse me küll müüme, aga mahud on seal veel väikesed. Euroopas soovime küll kasvada, näiteks Saksamaal, Hollandis ja Prantsusmaal.

Samas, kasvu pidurdab see, et me ei saa sama toodet müüa kõikidele turgudele. Et siseneda Prantsuse turule, ei piisa sellest, kui muudame näiteks teksti tootel ja pakendil prantsusekeelseks. Kõikide turgude spetsifikatsioonid on erinevad.

Meie harus pole mingeid euronõudeid, mis kehtivad igas riigis. Igal turul on oma toote spetsifikatsioon ja see nõuab investeeringuid tehnoloogiasse.

Kui tahame uuele turule siseneda, siis peame olema kindlad, et saame seal mingi koguse müüa, et investeeringud ära tasuks.

 

NB! Lauri Säärits esineb 6. juunil toimuval seminaril "Kuidas tööstuses energiat säästa ja protsesse monitoorida". Registreeri aegsasti SIIN.

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077