3. aprill 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pöördumine on suunatud riigikogu esimehele Eiki Nestorile, rahandusminister Sven Sesterile, keskkonnaminister Marko Pomerantsile, siseminister Andres Anveltile ja riigikogu keskkonnakomisjoni esimehele Rainer Vakrale.

Vaid loetud kuude eest andis mõjukamaid Eesti puidutööstureid koondav osaühing Est-For Invest meedias esmakordselt teada puidutöösturite plaanist rajada Eestisse hiiglaslik tselluloositehas. Investeeringu maksumus ulatuks miljardi euroni ja tehas neelaks kuni kolm miljonit tihumeetrit puitu aastas. See on peaaegu kolmandik meie viimaste aegade raiemahtudest aastate lõikes. Kuna tehase kavandajad on seni tegutsenud uskumatu kiirusega, siis pidasid metsa pärast muret tundvad kodanikud vajalikuks avaliku pöördumisega protsessi sekkuda, taotlemaks rahvale kuuluvat õigust hiigeltehase rajamisplaanidesse sõna sekka öelda, teatas kodanikuliikumine pressiteate vahendusel.

„Inimesi teeb murelikuks, et ainult mõned nädalad peale hägusa tehaseplaani esmakordset avalikustamist taotlesid Est-For Investi juhid juba tselluloositehase rajamiseks erakorraliselt väljastatavat riiklikku eriplaneeringut. Samas pole ükski spetsialist veel ammendavalt selgitanud ega nii suure tehase toormevajaduse pidev rahuldamine meie metsi välja ei kurna,“ selgitab kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) koordinaator Linda-Mari Väli pöördumise tausta. „Me tahame, et sellise riiklikult olulise tööstusotsuse, nagu seda on tohutu puiduvajadusega hiigeltehase ehitamine Emajõe kaldale, vastu võtmise juures viibiks praegusest rohkem nii sõltumatuid eksperte kui ka erihariduseta inimesi. Ainult nii järgib see protsess demokraatliku kodanikuühiskonna tunnustatud norme.“

Täna hommikul riigikogule, rahandusministeeriumile, keskkonnaministeeriumile, siseministeeriumile ja riigikogu keskkonnakomisjonile üle antud avalikus pöördumises paluvad kodanikud, et teostataks sõltumatute ekspertide laiapõhjaline uuring, mille eesmärgiks oleks välja selgitada, kas tohutu puiduvajadusega tehase rajamine on üldse võimalik ilma Eesti metsaressurssi liigselt koormamata. Samuti soovivad pöördumisele allakirjutanud kodanikuaktivistid nüüdsest peale tehase kavandamisprotsessis aktiivselt osaleda.

„Sisuliselt Aasia prügimajandusse panustades müüme oma metsa odavalt maha,“ ütleb Väli, viidates sellele, et tehase kavandajad nimetavad eelkõige Aasia pakendituru tarbeks toodetava tselluloosi tootmist meie puidu nelja kuni viie kordseks väärindamiseks. „Selline “väärindamine“, mis paiskab kaunid Eesti metsatükid Hiina netikaubandusse pappkarpideks, näib meie maad ja metsi armastavale kodanikule silmakirjaliku raiskamisena.“

Nii looduslikku kui majanduslikku kahju ei kompenseeri EMA koordinaatori hinnangul ka tehaserajajate lubatud 700 töökohta ega sisemajanduse kogutoodangu (SKT) väidetavalt pooleteise protsendi suurune kasv.

Ehkki keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lampi sõnul hakkab tehase toorainevajaduse katma praegu Põhjamaadesse veetav väärindamata ümarpuit ja puiduhake, ei anna selline väide EMA esindajate sõnul veel puidurafineerimistehasele tegelikult rohelist tuld.

„Vaevalt kuu aega tagasi avalikustati OECD raport, mille kohaselt on Eesti üks intensiivsema puidukasutusega liikmesriike kogu organisatsioonis,“ meenutab Väli. „Selles kontekstis on hiiglasliku tselluloositehase ehitamine selges vastuolus rahvusvaheliste spetsialistide soovitustega.“

„Ehkki keskkonnaministeerium üritab selgitada, nagu oleksid Eesti metsade pärast muret tundvad inimesed mingi kummalise eksituse ohvrid, ei saa EMA liikmed sellega kuidagi nõustuda,“ leiab kodanikuühenduse koordinaator Linda-Mari Väli. „Pigem on siin tegemist maailmavaatelise konfliktiga – keskkonnaministeerium tahab teha Eesti metsadest ühtlaselt liigivaesed tööstuslikud puupõllud, aga meie kõneleme vana, elurikka metsa kaitseks, nagu seda meie kultuuris juba ammust ajast tuntud on.“