Palo: roheline raamat peab saama põhjaliku tegevuskava koos finantspoolega

Tööstusuudised.ee korraldatud vestlusringis arutleti tööstuspoliitika ja tööjõuprobleemide üle.
Tööstusuudised.ee korraldatud vestlusringis arutleti tööstuspoliitika ja...

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ütles tööstusuudised.ee poolt korraldatud ministri ja ettevõtjate arutlusringis, et rohelisest raamatust peab saama dokument, mida ei panda vaid lauasahtlisse, vaid millel oleks põhjalik tegevuskava koos finantspoolega.

Äripäeva teemaveeb tööstusuudised.ee kutsus veebruari algul ühise laua taha ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo, Metaprindi tegevjuhi Martti Lemendiku, Salvesti omaniku Veljo Ipitsa ja Mateki tegevjuhi Sven Matsi, et rääkida tööstuse rohelisest raamatust ja tööjõuprobleemidest.

Pisut alla kahe aasta tagasi kutsus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tööandjate katusorganisatsioonid ja töösturid ühise laua taha, et leida värskeid mõtteid, kuidas tööstusele hoogu anda. Käivitati protsess, mille eesmärk on välja töötada tööstuspoliitika roheline raamat ehk baasdokument, mis kaardistaks valdkonna kitsaskohad ja perspektiivikamad suunad ning annaks sektorile riikliku tegevuskava. Praeguseks on dokument saavutanud nn vahaküpsuse, kuid lõpliku valmimiseni näib olevat veel pikk tee.

Kas tööstuspoliitika rohelise raamatuga võib rahule jääda?

Urve Palo: Rohelise raamatu osas on praeguseks ära tehtud hea hulk tööd, kaasatud on palju ettevõtjaid, kelle seisukohtadega on arvestatud. Senisest enam tasuks sisse tuua taristu poolt, seda enam, et ka praegune taristuminister pooldab seda ning on valmis panustama.

Tahaksin, et rohelisest raamatust saaks midagi, mida ei panda vaid lauasahtlisse, vaid millel oleks põhjalik tegevuskava koos finantspoolega. Selleks on kindlasti vaja kaasata rahandusministeerium, olen sellest rääkinud ka Sven Sesteriga. Oleme majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis seadnud sihiks saada dokument valmis tänavu sügiseks.

Sven Mats: Ka minul on hea meel, et selline dokument on valmis saanud. Kuigi praegusel kujul on see veel üldsõnaline, jooksevad mingid ideed juba välja.

Infra-poolega olen samuti nõus, kuid minu silmis on seoses ekspordiga äärmiselt oluline kogu turundus ja müük, mida raamatus praktiliselt puudutatud ei ole. Tõsi, lõpuosas tegevuskavade all oli üks lehekülg, kus oli põgusalt mainitud.
Muuga olen nõus – väga oluline on digitaliseerimise vajadus jms, kuid juba on meil olemas väga palju tooteid, mis on täiesti konkurentsivõimelised ja mida saaks müüa, kui ainult oleks ka teatav riigipoolne toetus. See on see nn suhtekapital, mida meil praegu on hirmus vähe ja mille osas oleks abi vaja.

Veljo Ipits: Minulgi on väga hea meel, et taoline raamat on valmimisel. On see siis nii hea või halb, kui on, aga eks me kõik saame sellesse oma panuse anda – valmib see ju riigi ja ettevõtjate koostöös.

Aga loeb see, et oleme selleni jõudnud! Mõne eriala osas oleme jõudnud kaugemale, mõne puhul veel mitte kuigivõrd. Oleme sel teemal arutlenud tööandjate keskliidus ja kaubanduskojas. 

Esmapilgul torkab silma, et raamat on väga IKT poole kaldu. Ei tahaks uskuda, et üksnes IKT suund on see, mis meid nn päästma peaks. Kui digitaliseerime kõik protsessid viimseni, jääb siiski õhku küsimus, et kuhu ja kellele me selle digitaliseeritud toodangu maha müüme? Sestap nõustun, et olulisim defitsiit on meil turundus. Edasi tuleb tööjõud ning alles siis digitaliseerimine.

Martti Lemendik: Pakenditootjana on meie tegevus laienenud ka Eestist väljapoole. Ma ei salga, et praegusel kujul on dokument veel vägagi poolik ja sisaldab palju kontrollimata fakte. Ka on osaliselt puudu arvuline analüüs ning täiesti puudub veel konkreetsem tegevuskava, mille pinnalt peaks edasi minema.

Palo: Olen nõus, et selle dokumendi puhul on kulutatud palju töötunde, et kaardistada valdkonna probleeme. Asudes kaks kuud tagasi taas ministriametisse, küsiti minult palju, et miks ma seda juba heaks ei ole kiitnud. Ent põhjus on sama – see ei ole kaugeltki mitte valmis.

Lemendik: Peaksime leppima kokku mingi loogika, mille alusel peaks tööstur tegema investeerimisotsuse. Mis on teie seisukoht, proua minister?

Palo: Alustaksin juba mainitud teemadest – turundus ja müük. Pole kahtlust, et meie müügi ja turunduse tase määrab ära toodete müügiedu. Ka selles osas on meil plaanis leida juunikuuks selge kontseptsioon, kuidas peaks selles osas töötama meie võrgustik – välisesindused, diplomaadid ning EASi esindajad, keda meil on ligi 30 ringis.

Mats: Meil on olemas väga palju aukonsuleid ja välisesindusi – EASi esindusi ja saatkondi. Oleks oluline saada need turundustööd tegema ja meie tööstuse edulugusid rääkima. Näitena saan tuua meie toodetavad puumajad ja eestlaste valmistatud 14korruselise puitmaja, mis oli maailmas ikka tõeline sensatsioon. Ja ometi ei jooksnud kusagilt välja, et see oli Eestis valmistatud. Miks ometi jäeti selline võimalus kasutamata? See oleks olnud asi, mida kajastada. Nüüd on juba hilja – maailmas leidus ettevõte, kes ehitas juba kõrgema.

Ipits: Toidutööstuses kõneldakse väga palju Eesti brändi teemal. Välja sai pakutud ka Organic Estonia nimeline bränd. Näib, et me ei jõua kunagi sellise brändini, mis Eestit tervikuna iseloomustab – vähemasti on see väga raske. Aga riigi osa oleks siin just maine kujundamine. Näiteks külastab minister Lõuna-Aafrikat ja võtab käputäie ettevõtjaid kaasa – olen kindel, et mingi väljund ja kasutegur sellel on. Olen ka ise mõned korrad taolistel reisidel osalenud ja kasu on olnud alati – ettevõtja usaldusväärsusele aitab see tublisti kaasa. Meie kui ettevõtjad ei vaja rahalisi toetusi, pigem vajame riiklikult tasandil turundust.

Mats: Raha ja toetuste teema on kaunis mõttetu – pigem tasub panustada ühistele tegevustele, Eesti riigi maine kujundamisele, viia kokku start-up-ettevõtteid ja tööstust. Suvalised toetused ei tööta. Arendada tuleb seda, mis on arenemisjärgus. Raha peaks teenima ikka ärist.

Mida meie tööjõuprobleemi osas teha annaks?

Lemendik: Meie tööstus vajaks hädasti kvaliteediinsenere. Kui vaatame suurt pilti, siis Euroopas koolitatakse aastas 3000 kvaliteediinseneri, Hiinas 150 000. Praegu meil kvaliteedijuhtimist veel vajalikul määral ei väärtustata.

Ipits: Arvan, et roheline raamat peaks olema alusdokument, mida igal aastal üle vaadata ja vastavalt reaalsele turuolukorrale muuta. Nii saame ka võimalikult reaalse ja objektiivse vajaduse, mida haridusasutustele ette anda.

Mats: Olin isiklikult kaasatud nendesse töögruppidesse, kes kaardistasid metsa- ja puidutööstuse tööjõuvajadust. Võin öelda, et vajadus tuleviku osas on üsna hästi välja toodud. Nüüd on vaja väga head tegevuskava ja operatiivsust.

Palo: Eestis on käivitunud tööjõuvajaduse seire ja oskuste arendamise koordinatsioonisüsteem OSKA, mis kogub ettevõtjatelt kokku sisendi nii tulevikus vajamineva tööjõuhulga kui ka oskuste kohta ja annab seejärel info edasi õppekavade koostajatele. Kuidas teile ettevõtjatena selline süsteem tundub?

Ipits: Paljudes valdkondades, mida väga vajatakse, pole praegu piisavalt õppejõude. Selleks, et neid juurde saada, peaksime neid koolitama. Ent tulemust näeme kümne aasta pärast, ja siis on olukord tööturul juba tõenäoliselt täiesti muutunud. Seega peaks selline planeerimine olema väga täpne.

Mats: Pigem tasuks sel juhul õppejõude sisse osta. Inimesi, kes on näiteks õppinud või õppimas majandust või juurat, kus on selge ületootmine, saaksime suurepäraselt mõjutada insenerialadele liikuma.

Teisalt peaks muutma kõrgharidussüsteemi rahastust. Ei ole arukas inimesi tasuta koolitada, kui erialasid muudetakse mitmeid kordi ja oma riiki panustatakse seejuures minimaalselt. Miks peaks maksumaksja selle kõik kinni maksma? Muudaksin kogu kõrghariduse tasuliseks ja teeksin nii, et sama ressurss, mis läheb tasuta kõrghariduseks, läheks õpilastele välja õppelaenuna. Ehk tasulist kõrgharidust rahastatakse riiklikust õppelaenust. Kui ülikool on lõpetatud, tuleb see mingite aastate jooksul tagasi maksta. Ka erasektoris võiks olla nii, nagu see kunagi oli riigisektoris, et kui sa hiljem töötad oma õpitud erialal Eestis ja maksad siin ka tulumaksu, siis mingi aja jooksul see kustutatakse.

Lemendik: See inimene, kes nimetas kutsekoolid ümber rakenduskõrgkoolideks, oli väga taiplik. On hetki, kus tiitel on ka tähtis. Inimene, kes selle kooli läbib, saab tunde, et ta on midagi väärtuslikku läbinud. Nad leiavad palju paremini omale töösuhted. Meil on neid väga vaja. Nende alade osas peaks drastiliselt riiklikku tellimust suurendama.

Palo: Kohtusin hiljuti Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhi Jaak Viloga ja küsisin, et mida teha, et IKT spetsialiste tuleks rohkem. Ta leidis, et probleem number üks on õppejõudude puudus – vaja on teatud hulk doktorikraadiga õppejõude, et instituut oleks ülepea tõsiseltvõetav. Kuid leida doktorikraadiga eestlasi IT-vallast on pea võimatu, sest tegemist on kasvava sektoriga. Noored inimesed ei malda isegi bakalaureust lõpetada, rääkimata doktoritööst. Niisiis ostetakse lõviosa õppejõududest sisse.

Roheline raamat näeb ette ka rohkem praktikat – on ettevõtted selleks valmis?

Lemendik: Saame aastas võtta ametikoolidest umbes 30 praktikanti. Võtame küll vastu, kuid kvaliteet on tihtipeale mõõdukas, paljud neist ei taha väga midagi teha. Ka täheldasin ühe õppeasutuse puhul, et enamik õpilasi olid trükitehnoloogia eriala valinud seepärast, et see sisaldas suurel hulgal turundusaineid. Usun, et neist ei tule ei head turundajat ega ka trükkalit. Aeg läheb raisku ja tulemust pole.

Käin ka ise seda tüüpi koolides rääkimas. Maksame õppetooli juhtidele preemiat, kui nad saadavad meie juurde õpilase, kelle puhul on näha perspektiivi. Sisuliselt on see tõlgendatav ju altkäemaksuna.

Ipits: Ka meie oleme aastaid praktikante võtnud. Seni, kuni Tartu kutsehariduskeskus õpetas ka toidutehnolooge, tuli aastaid meile igal aastal 10–15 inimest praktikale. Neile maksti ka palka. Nüüd valmistatakse toiduainetetööstuse poolelt selles koolis ette vaid pagar-kondiitreid, ja nemad meile enam ei tule.

Palo: INNOVE-l on olemas ka õpipoisi meede. Kui ettevõte annab teada, et võtab teatud arvu inimesi praktikale ja maksab neile vähemalt miinimumpalka, peaks INNOVEst saama praktika juhendaja toetust.

Lemendik: Tõenäoliselt tuleks sel juhul kõiki neid praktikaaruande dokumente säilitada tohutu hulk aastaid, ja arvestades praktikantide arvu, oleks see märkimisväärne ajakulu.

Ipits: Ettevõtted ei peaks tegelema tööjõu hankimisega. Sellega, et õpilane töö leiaks, peaks tegelikult tegelema kool. Mina tööandjana ei peaks oma töötajaid sellega koormama. INNOVE süsteemi peaks rakendatama hoopist teistpidi – kool ütleb näiteks, et tahaks teile 10 praktikanti saata ja kas te leiaksite neile juhendaja. Mõni noor kolleeg teeks hea meelega lisatunde ja juhendaks noori.

Palo: See näib hea mõte, uurin seda kindlasti!

Mats: Me teeme päris palju koostööd Pärnu Kutsehariduskeskusega. Igal aastal võtame mitukümmend inimest ja paremad jäävad tööle. Iseenesest on see mõistlik kasvulava, ent väga palju loeb siin ka asukoht – kui tootmine asub näiteks Pärnus, siis Võrust praktikante naljalt ei too. Kutseharidus peaks olema planeeritud reaalse piirkonna alusel. Ning –kas me ei võiks kuidagi püüda juba gümnaasiumisse “külge pookida” mingisugust ametiõpet, nagu see oli näiteks nõukogude ajal?

Lemendik: Tasuks hoiakute tasandil püüda muuta arusaamist liinitööst kui millestki primitiivsest või ebamugavast. Näiteks vene rahvusest noorte seas on tootmistöö märksa populaarsem.

Palo: Praegu väidab statistika siiski, et kõrgharidusega spetsialist teenib keskmiselt 50% kõrgemat palka kui kutseharidusega spetsialist. Noored tahavad kindlasti paremat palka. Kui palgatasemed ei tule järele, siis ei ole kutsehariduse propageerimisest kasu.

Ipits: Riik võiks siiski võtta endale ülesandeks kutsehariduse, samas ka insenerihariduse populariseerimise.

Palo: On kummaline, et insenerialad on meil täiesti olemas ja saadaval, ent tung neile on paraku väike. Sinna suunab riik inimesi ka praegu kaudselt, sest ei ole nii palju eksameid ja sisse saab lihtsamini.

Mats: Et insenerialasid populariseerida, on oluline kohustuslik matemaatika lõpueksam. Reaalaineid on praegu gümnaasiumis selgelt liiga vähe.

Palo: Inimesed on erinevad – selgelt humanitaari ei saa me kuidagi inseneri valdkonda suunata, ei ole mõeldav!

Kas ettevõtjad oleksid valmis ise loenguid andma?

Mats: Nad annavadki kaunis sageli oma valdkonna loenguid. See eeldab muidugi eraldi aega, kuid erialaliidud peaksid panema kokku mingi loengusarja. Käin ise tihti loenguid andmas, kuid ma ei ole motiveeritud eksameid vastu võtma, sest see pole minu eriala ja puudub praktiline kogemus.

Lemendik: Kui peaksime ettevõtjatena veel hakkama ka koolitama, siis millal me peaksime oma ettevõtluse tasandil lisaväärtust looma?

Palo: Olen kindel, et praktikult tema vahetu kogemuse saamine on suure kaaluga.

Mats: Ei ole kuigi loogiline, et ettevõtjad hakkaks oma aega väga intensiivselt sellele panustama.

Roheline raamat ütleb, et ettevõtja ja riik peaksid tegema enam koostööd. Mida ootab riik töösturitelt ja mida töösturid riigilt?

Mats: Ootaksin stabiilsemat keskkonda, et riik arendaks infrastruktuuri, koolitaks välja inimesi ja kujundaks Eesti mainet.

Ipits: Me ei oota riigilt raha, kindlasti mitte. Pigem tahaksime maksta makse asja eest, saada head teenust, tahaksime tunda ja teada, et meie sissetoodud raha ei kulutata rumalalt.

Lemendik: Ootaksin riigilt enam ambitsioonikust – ärgem olgem keskpärased!

Mats: Ärgem kartkem laenu võtmist nii hirmsasti.

Palo: Püüame omalt pool teha kõik, et tööjõuga seonduvaid probleeme lahendada. Vanemahüvitissüsteem muudetakse paindlikuks. Uue loodava süsteemi kohaselt motiveeritakse inimesi kauem töötama. Väljatöötamisel on ridamisi sektoripõhiseid vajadusmeetmeid, päevakorras on investeeringud taristusse.

Viimasel kolmel aastal näitavad maailmamajanduse raportid, et majanduskasvu pärsib enim ebavõrdsuse kasv – nii kasvab inimeste rahulolematus ja tehakse äärmuslikke otsuseid . Meie ühiskonnas seda praegu ei ole.

Mats: Riik ei pea koguma ettevõtjailt rahalisi vahendeid, et neid taas toetustena tagasi maksta.

Palo: Soovin enam konstruktiivsust ja vähem emotsioone riigi ja ettevõtja koostöös!

Ipits: Oleks hea, kui Eesti ei püüaks olla kõiges “kõige-kõigem”! Rakendame kõikides ELi normides maksimummäärasid, oleme ülipüüdlikud kõikvõimalike trahvide rakendamises. Võiksime ülearust agarust maha võtta.

 

Osale arutelus

  • Kairi Oja, kaasautor

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara