Autor: Harro Puusild • 31. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas Vormsi Õlu alguse sai? 1991. aasta sügisel pidasin plaani, et võiks Vormsisse pruulikoja teha. Läksin samal ajal pärast sõjaväge tagasi ülikooli ja elasin ühikas. Käisin ja istusin raamatukogu lugemissaalis, lugesin seal pruulimismaterjale. Siis oli kindel soov, et nüüd teen pruulikoja ära. Mul oli Vormsis vana kuur. Naabrimees tõi veel otra kohale ja ise käisin humalaid korjamas, aga sinna see lõpuks jäigi.

Aastal 2010 mul üks hea tuttav ehitas maja ja rääkis sellest mulle ka. Mina küsisin, et noh, kas keldrisse pruulikoja ka tegid? Ütlesin, et kas sa siis ei tea, et igal normaalsel mehel on keldris pruulikoda. Siis ta veel küsis, et kuidas pruulitakse. Läksin õhtul koju, võtsin arvuti lahti ja kirjutasin talle. Kirjutasin peast kuus või seitse A4-formaadis lehekülge teksti. Saatsin talle ära ja ma ei tea, kas ta on selle läbi lugenud, aga pruulikoda tal praegu ei ole.

Seejärel läks veel aega mööda ja tekkis mõte, et 20 aastat on möödas ja mul on kõik meeles, kuid ma ei kasuta seda. Siis hakkasingi teadmisi kasutama, ostsin pruulikatla ja hakkasin kodus tegema. Paar aastat sai kodus tehtud ja siis 2013. aasta aprilli lõpus sain notaris käidud. Ruumid olid olemas ja seadmed tellitud. Hooned sain ka. Seadmed pandi üles sama aasta jaanipäeva paiku ja kõik paberid sain korda aasta lõpuks.

Hoone oli seesama Koerus, kus praegugi toodad? See oli sama pind, kus ma praegu olen. Pidin tegema valikuid, kas hakkan Vormsis ehitama ja mõne aasta pärast pruulima, kui ehitus valmis saab. Või siis hakkan praegu pruulima, kui ruumid saan, ja kunagi hakkan ehitama. Käed sügelesid rohkem pruulimise järele ja ehitama hakkan kunagi hiljem. Otsisin ruume, kaks tükki jäi pinnale, üks oli Koerus ja teine Taeblas. Taebla valimine oleks võrdunud ka ehitamisega ja isu kadus ära. Koerusse sai aga kohe sisse kolida, seetõttu seal olengi praegu.

Kui suure pinnaga tegu on? Kokku 370 ruutu, aga tootmispinda on koos laoga kuskil 250 ruutu. Mul on seal veel üks kõrvalhoone, vana veneaegne angaar, kus on 1100 ruutu pinda.

Kuidas tootmismahud aastatega kasvanud on? Eks see läheb ülespoole. Praegu on olukord selline, kus võiks oluliselt­ rohkem müüa. Ma olen suures plaanis üksinda teinud, aeg-ajalt sõbrad käivad abiks. Kui see faktor arvesse võtta, siis olen ääretult tubli olnud ja teised ei saagi aru, kuidas on selline kogus võimalik üksi ära teha. Eks see une ja tervise arvelt natuke käib. Nii ei taha enam pikalt teha ja peab hakkama laienemise peale mõtlema. Seda nii tehnilises kui töötajate plaanis. Eelmisel aastal oli tootmismaht umbes 45 000 liitrit, rahalises käibes umbes 225 000 eurot.

Kui ma hakkasin seda tegema, siis ma mõtlesin, et see on selline elustiiliäri, mida on mõnus teha. Mõnust on asi aga juba väga kaugel ja selgus, et nii lõdvalt asi ei käi. Mida ei osanud ette näha, on selline nähtus nagu konkurents. Iseenesest teevad kõik Eesti väikepruulikojad koos tööd, saame hästi läbi ja teeme ühishankeid. Kui midagi ostame, siis tellime neid asju koos ja saame hinda odavamaks. Ainuke võitlus käibki kaubanduskeskuses riiuliruumi üle.

Müügimees oled ka ise olnud? Müügimees ka jah, kes mu toodet ikka paremini müüb kui mina ise. Mul on tegelikult kohutavalt hästi läinud, sest ma ei ole pidanud müügiga väga tegelema. Tulime ju esimestena. Me oleme üks nendest n-ö uue laine pruulikodadest. Uue laine pruulikojad on Õllenaut, Lehe, Vormsi ja Põhjala. Need neli on ka kõige tuntumad.

Praegu kuskile jalga ukse vahele saada on kerge. Kui ma kuskile helistan ja end tutvustan, siis mul ei ole probleemi, et keegi paneks toru ära või paluks kirja saata. Tuntus on olemas.

Kuidas müügi alustamine ikkagi 2013. aastal oli? Tegelikult oli juba kõik ette ära ostetud, sest kõmu oli juba turul olemas.

Kes esimesed kliendid olid? Suured ketid? Ei olnud ketid. Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis kettidesse minna. Alguses olid väikesed õllepoed, sellised nišikohad. Siis tulid kuidagi loomulikult Stockmann, Tallinna Kaubamaja ja Sola­ris. Stockmanni ma helistasin ise, aga teised helistasid ise. Baarid ja restoranid Tartust ja Pärnust hak­kasid ka järele tulema. Vormsist tuli kõrts.

Tegelikult on minuga kõik ise ühendust võtnud, ka Selver. Rimi ja Coop on tundnud huvi. Mul on väikestes tarbijate ühistutes käpp sees, keskses ETKs veel ei ole. Ka Soome üks leping on mul arvutis olemas, lisaks Tartu Tarbijate Ühistu leping lebab arvutis praegu.

Plaanis on alustada eksporti Soome? Jah, süsteemselt. Praegu on vaid selliste sutsakatega läinud. Tegu on Espoo, Vantaa, Helsingi piirkonnaga, kus on rahvaarv 1,4 miljonit. Ostujõud on seal Eestist suurem. Sai kokku lepitud, et jaekaubandusse seal ei lähe ja see kogus peaks ära hajuma horecasse. Mahte ei osanud nad ise ka hinnata, aga küsiti, kas igal nädalal ühe aluse saaks. Eks ma pean veel arutama ka Eesti jaegigantidega, kuidas nemad ära rahuldada.

Arvestades lepinguid ja muid asjaolusid, peaks tootmismaht tublisti kasvama. Mul oleks aastane maksimaalne tootmismaht 100 000 liitrit aastas. Ma ei tea, kas ma nüüd mahtu kahekordistan, aastast on päris palju juba läinud, aga kuskil 60–70 000 liitrit peaks tänavu ära tegema.

Eelmisel aastal sõlmisid lepingu Tallinkiga. Kuidas see õnnestus? Jah, see on mul ka selline hämming siiamaani. See juhtus ikka nii, et Tallink otsustas ära, et nad on nüüd käsitööõlledeks valmis. Siis nad saatsid arvatavasti paarikümnele pruulikojale Eestist, Soomest, Rootsist ja Lätist hankekutse. Vormsi oli seal hulgas. Nad vist palusid igast sordist kuus pudelit ja siis nad maitsevad ja testivad. Mul on aga kastides 12 pudelit. Siis valisin viis sorti välja, tuli neli ja pool kasti. Avastasin, et pudelid jäävad kolisema ja vaatasin pruulikojas ringi, et mida võiks sinna panna. Leidsin ühed tumedad õlled ja ütlesin, et neid ei pea proovima, panin lihtsalt kastitäiteks. Nad võtsid ikkagi ka selle kohatäiteks pandud õlle testimisse ja see ongi nüüd Tallinki laevaõlu. Seal oli viis sorti ja seesama, mis juurde kohatäiteks läks, valitigi välja.

Tallink tahtiski alguses ainult ühe õlle võtta. Kokku oligi konkursil umbes 60 erinevat õlut. Kõik käis pimetestiga, pudelid pandi kottidesse, et poleks näha nime ega pudelikuju.

Algul oli esimene raund, valiti välja 10, siis tehti teine raund, valiti välja kolm ja siis kolmandas raundis võitja. Kohal olid kõikide laevade restoranide tiimid. Pealikud olid kohal, seda tehti Helsingis. Kui algselt plaaniti ühte, siis lõpuks valiti välja kaks ehk üks hele ja üks tume õlu. Norrby Dunkel on tume meie poolt ja heledat teeb Soome Suomenlinnan Panimo. 

Kõik see toimus eelmisel kevadel. Millal esimene partii laevadele läks? Maikuus läkski esimene partii. Paras tormamine oli, aga kõik sai tehtud. Tallinkiga on väga hästi läinud, tarneauke pole praktiliselt olnud. Võib-olla on vahel olnud, et õlu karboniseerub kauem, et võtad nädal aega hiljem välja, aga seda, et laevad kuivale jäävad, seda pole olnud.

Laevad võtavad ikka päris palju? Jah, see maht on üsna suur. Olen üritanud hoida sellist majanduslikku rusikareeglit, et üks klient võiks olla mitte üle 15% kogukäibest. Kui üle läheb, siis see on ohumärk. Tallink aga küündis vahepeal üle 20%. Maht kasvab. Nad sügisel tegid veel käsitööõlle vaadiõlle hanke ja selle võitsin ma ka ära.

Tegelikult kõik need õlled, mis pääsesid finaali esikümne hulka, võeti laevale müüki, aga välja valiti vaid kaks laevaõlut. Ma enda seisukohast algul ei uskunud seda, et nad mind välja valisid. Ma arvasin, et minu kulul tehakse nalja. Aga siis see osutus ikka tõeks ja tuli hakata tööd tegema. Siis me käigu pealt mõtlesime need sildid välja. Sildi kujundusest kuni selleni välja, et see jõuaks pudelile. Aega oli kõige rohkem kuu. See läks müstiliselt kiiresti. Kuna tähtaeg oli ees, mil õlled peavad laevas olema, siis valikut ei olnud.

Tallink veel ütles, et nad ikkagi alahindasid oma prognoosi. Alguses arvasid, et tume müüb kuskil 30% ja hele 70%, siis aasta lõikes müüvad mõlemad võrdselt.

Tallink on minu jaoks selline huvitav fenomen. Ma ei osanud ette kujutada sellist asja, et kui keegi küsib, et Vormsi on väike pruulikoda ja huvitav, kas teile mingeid referentse ka on? Kui ütled, et Tallink, siis rohkem küsimusi tavaliselt ei ole. See puudutab piiritaguseid kliente. Tallinkist öeldi, et mõned püüavad aastaid, kuid ei saagi jalga ukse vahele. Ja siis tulevad tagahoovist mingid isehakanud ja marsivad sirge seljaga uksest sisse. See on kohutavalt kõva referents.

Kui tihti Tallink tellib? Mina saadan nende aktsiisilattu ja nad ise jaotavad ära. Minu arvates on praegu iga nädal ikka läinud. Ma ei ole statistikat päris teinud, aga kui ma mõtlen, kui palju on vaja silte peale kleepida ja aluseid kokku panna, siis ikkagi vaikselt kruvib üles. Praegu mõtlengi, et üks käärimistank peabki ainult Tallinki jaoks jahvatama kogu aeg.

Muide, kas see Soome horeca-klient leidis su kuidagi tänu Tallinki konkursile? Sealt leiti mind ühe Soome rannarootslase kaudu. Ta rääkis, et on Vormsi õlle võtnud nagu oma õlleks ja see õlu seob rannarootslasi.

Tundub, et me ei räägi varsti enam isegi mitte 100 000-liitrisest aastamahust. Ma austerlastega rääkisin, et vahetaks mu 500-liitrise katla 1000-liitrise vastu. Sest mul lihtsalt suurem enam majja ei mahu. Austerlased ütlesid, et pole probleemi, 150 000 eurot ja paneme juulis üles. Mõtlesin, et oeh, tore. Mul on vaja osta ka villimisliin, mis maksab 100 000–150 000 eurot. Ma ei taha väga laenu võtta, aga vist ei pääse. Kui me vaatame, mis meil ümberringi toimub, siis meie lähiümbruses toimub sõda. Sellises olukorras minna laenusid võtma...

Ütleme, et ma olen finantsiliselt konservatiivne. Peaks siis pigem ära kannatama ja olemasoleva ägedamaks ajama. Võib-olla võtta inimene või paar juurde ja olemasolev täisvõimsusel tööle panna.

Aeg ja koht: 10. juunil Koerus ja Adaveres.

Väljasõit kahe käsitööõlletootja Vormsi Õlu ja Must Lips pruulikodadesse.

Vormsi Õlu omanik Arkadi Tammik ja Musta Lipsu omanik Guido Kõiv tutvustavad oma tootmist. Kaasa sõidab Tallinki laevade restoranide ja baaride joogikategooria müügijuht Nele Nedaškovskaja, kes räägib, kuidas Tallink Vormsi Õlle Norrby Dunkeli leidis ja laevaõlleks valis. Rimi Eesti Food ASi kategooriagrupi juht Dan Murumets teeb ülevaate käsitööõllede müügitrendidest ja tulemustest Rimi poodides. Võimalus degusteerida ka mõlema tootja õllesid.

Hind: 129 eurot + km (154,8 eurot).

Täpse kavaga tutvu SIIN ja registreerida saab SIIN.

Mida tulevik toob üldse? Laiendused, töötajad, uued kliendid? Jah, ma arvan, et selles võrrandis saavad olema need kõik. Tuleb korralikke masinaid tellida, mul ei ole villimisliini, käsitsi villin. Minu visioon on ikkagi see, et pruulikoda oleks Vormsis. Ma olen Vormsiga tihedalt seotud ja Vormsi inimesed peavad mind omaks. Olen ka seal lasteaias käinud. Praegu on lihtsalt see, et mu lapsed käivad Tallinnas koolis, aga mõttes olen kogu aeg Vormsil. 

Kui Vormsil oleks praegu 500–1000 ruutu kaasaegset tootmispinda, siis ma oleks päevapealt Koerust läinud. Ma ostaks kordades suurema seadmepargi. Aga veel ei ole seal selliseid hooneid.

Tootmine on Koerus ja ise elad Tallinna külje all? Jah, meil on maja Tallinna külje all, aga kuna lapsed käivad Tallinnas koolis, siis meil on ka korter linnas. Koerus olen kolm päeva nädalas. Vahel olin ainult nädalavahetusel, aga nüüd tuleb ka nädala sees juurde võtta aega. Tootmisprotsess on pingeline, lähen kolmapäeva hommikul sinna, hakkan pruulima. Õhtul panen järgmise peale ja siis saan umbes viis tundi magada ja kella 4 paiku hommikul alustan juba järgmise pruuliga. Kui hästi läheb, siis neljapäeva öösel vastu reedel lõpetan pruulimise, kuskil 3 paiku öösel. 

Mul on tegelikult pruuliprotsess hästi automatiseeritud nii, et jahvatan ise linnased. Kallan need katlasse, valin arvutist retsepti ja kontrollin üle, kas see on õige. Süsteem pruulib retsepti alusel, laseb õige koguse vett katlasse, kuumutab selle üles ning seejärel ütleb, et nüüd on paras aeg linnased katlasse lisada. Järgmine hetk, kus pean juhtimise üle võtma, on alles jahutamise lõpus. Mul on sellel ajal 6–7 tundi vaba aega, kus saan muid asju teha, kasvõi magada. Magada saan pigem 2–4 tundi, sest pean hakkama järgmist pruuli ette valmistama.

Aga selle aasta jooksul peaks siis kokku investeerima umbes 300 000 eurot? See oleks ainult seadmete investeering. Need oleks seadmed, mis mahuks olemasolevatesse ruumidesse ära. Kui ma tahan nüüd suuremat hoonet, siis palju see ehitus maksaks? Pool miljonit võib-olla. Siis peaks ka suuremad masinad ostma. Kokku läheks siis 1,5 miljonit eurot. Villimisliinist ma tõenäoliselt ei pääse ja selle aasta investeeringud on 200 000, millest osa on juba tehtud. 70 000 eurot on investeeritud, nii 130 000 tuleb veel juurde. Tanke on ka juurde vaja.

Vormsi Õlu tootmine ja taust on põhjamaine. Rootsi turule ka plaanis minna? Rootslased on tegelikult küsinud, aga olen kõigile jaemüüjatele ära öelnud. Mul tegelikult ei ole praegu tarnekindlust Soome ja Rootsi jaemüügi osas. Seal on hoopis teised mahud. Kõigepealt Eesti, siis tuleks loogilise jätkuna Soome ja Rootsi. Praegu juba olemegi poolel teel Soome ja Rootsi, täpsemalt Tallinki laevadel. Sealt edasi on asjade tavapärane käik. Tootmise kasvamine on osaliselt sundkäik, rumal oleks see võimalus kasutamata jätta.