Autor: Tanel Raig • 26. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Rolf Relander rääkis Tehnoloogia Arenduskeskuse IMECC konverentsil „Tulemuslik tootmine“, kuidas tõsteti Bellus Furniture tootmises kriitiliste masinate tootlikkust. Relanderi sõnul on neil küll väga tööjõumahukas tootmine, kus suur osa töötajatest töötavad käsitööriistadega. Eelmisel suvel aga otsustati, et peab suutma tõsta ka masinate tootlikkust. „Masina operaatorite esimene arvamus oli, et me oleme juba nii tipus, et midagi ei ole tõsta,“ ütles Relander.

Sellegipoolest hakati jälgima masinate tööaega. Relander ütles, et kui ta esimesed tulemused kätte sai, siis ta ei uskunud, et need on õiged. „Masinad ju peaksid kogu aega töötama. Esimesed numbrid olid ikka  jube šokk,“ meenutas ta.

Relander jätkas, et paari päevase mõtlemise järel leidis ta siiski, et neist andmetest on palju kasulikku võtta. Kaasati meistrid ja tootmisjuhid, kes hakkasid samuti neid andmeid jälgima. „Asi jäi siiski leigeks. 1-2 nädalat oli põnev, siis tulid teised teemad peale ning asi vajus ära,“ nentis ta.

Järgmise sammuna viidi mõõtmine seadme operaatori juurde. Iga seadme juurde paigaldati tahvelarvuti, kus kuvati reaalajas info, kuidas tänane vahetus on läinud. Relanderi sõnul esimese reaktsioonina operaatorid ei tahtnud sellist lahendust, sest kartsid, mida selle infoga peale hakatakse. „Kuid nendega sai rahulikult räägitud ja lõpuks tekkis neil omavaheline võistlusmoment, kes saab mõõdiku roheliseks. Kui saime operaatorid kaasatud, siis saime asja toimima,“ rääkis Relander tulemustest.

Seadmete käitamise andmetest analüüsiti ka seisakute põhjuseid. Selgus, et suuremad augud tekkisid kohvipauside ajal. Relanderi väitel saadi esimene võit sellest, et tööaeg algas siis kui peab ja lõppes siis kui peab. Järgmine oluline võit saavutati sellest, et kui masinal oli 2 operaatorit, siis ei läinud mõlemad operaatorid korraga kohvipausile. „Saime sealt kiiresti lihtsa võidu. Ei olnud vaja teha midagi tehnilist,“ ütles Relander.

Seisakuaegu edasi uurides selgus, et näiteks diivanivedrusid valmistava seadme materjaliks oleva traadi vahetus jättis seadme seisma tunniks kuni pooleteiseks. „Hakkasime vaatama, mis seal vahetuse ajal toimub ning tänaseks oleme suutnud traadivahetuse viia 7 minuti peale,“ kommenteeris Relander tulemusi. Kokkuvõtvalt jõuti tulemuseni, et kui varem töötas seade 50% päevast, siis nüüd 83%. Teisisõnu tähendab, et varem 3 vahetuses töötanud seade töötab nüüd 2 vahetuses ehk 3 töötaja asemel on nüüd seadme juures tööl 2 inimest. Teisisõnu tähendab see 33% tootlikkuse tõusu.

Seadmete jälgimisest tekkivat distsiplineerivat mõju kinnitas ka Saint Gobain tootmise planeerija Henno Haava. Saint Gobainis hakati seadmetega toimuvat jälgima juba 2007. aastal. Küsimus oli, mis toimub öistes ja nädalavahetuse vahetustes. Neil aegadel langes tootlikkus oluliselt.

Seadmete jälgimisel saadud infost selgus, et öösiti ja nädalavahetustel mindi pausidele 3-5 minutit varem ja tagasi tuldi pausidelt 3-5 minutit hiljem. Sama toimus lõunatega – üks vahetus lõpetas 5 minutit varem ja teine alustas 5 minutit hiljem, kokku läks kaduma 10 minutit. „Kuu ajaga sellised seisakud vähenesid ja praktiliselt kõigil liinidel saime 10% efektiivsust juurde,“ kinnitas Haava.