10. mai 2016
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nelja Energiaga neljas riigis

Pakri poolsaare tuulepark tootis Nelja Energiale mullu 51 631 gigavatt-tundi elektrit.
Foto: Nelja Energia
Nelja Energia asutasid 2005. aasta detsembris kaks investeerijat: norralaste AS Vardar Eurus ja eestlaste AS Freenergy. Seda ühisest huvist tuuleenergeetika edendamise vastu Eestis. Praeguseks ollakse Balti riikides tuuleenergeetika liider.

Alguses, kui osapooled teineteist veel küllaldaselt ei tundnud, hoiti rahad eraldi. Oli vaja ühist juhtimisettevõtet. Tollal Nelja Energial tuuleparke polnud. Ühinedes, tootmist alustades sai osaühingust aktsiaselts, kus Vardar Eurusele kuulub 77 protsenti aktsiatest.

Lisaks kopsakale osamaksule tõi Vardar Eurus Nelja Energiasse kaasa rikkalikud kogemused. Oldi ju avatud energiaturul osaletud juba alates 1982. aastast. Kuigi strateegilise tähtsusega, on elektrienergia tootmine ärivaldkond.

Suur ring tunnebki Nelja Energiat eeskätt ettevõttena, mis toodab Eestis ja Leedus tuulest elektrienergiat. Nimetus Nelja Energia on ometi õige. Kasutatakse ka bioenergiat – biogaasi ja biomassi ning hüdroenergiat. Saabki kokku neli. Ka riike, kus toodetakse ja/või kellele toetutakse, on neli: Eesti, Leedu, Läti ja Norra.

Iga projekti jaoks loob Nelja Eneria eraldi allettevõtte. Nende üleslugeminegi oleks lugejatele siinkohal tarbetult koormav. Tähtis on, et igal konkreetsel juhul kasutatakse soodsamaid käike, mis võimaldavad parimat finantseerimist, otstarbekaimat juhtimist ja efektiivseimat tootmist. Kõik ettevõtted liiguvad parallelkursil Nelja Energia Tallinnas paikneva keskkontoriga.

Primaarne on päike. Kui palusin Nelja Energia juhatuse esimehel Martin Kruusil järjestada tähtsuselt tema jaoks tähtsaimad taastuvenergia allikad, ei nimetanud ta esimesena tuult:

“Primaarne on päike, kõigi energiate algallikas. Alles selle järel tuleb tuul, tulevad bio- ja hüdroenergia.”

Tänavu hakkab Lätimaal Brocenis tööle ettevõtte pelletitehas, kus kasutatakse puitu. See annab ka elektrit ja ja soojust. On koostootmiselektrijaam. Lätis on investeerimistingimused antud projekti puhul paremad kui Eestis. Toodetakse seal, kus on parem toota.

Oisus ja Vinnis Eestimaal toodab Nelja Energia koos kohalike partneritega biogaasi ning sellest omakorda elektrit ja soojust.

Kui Broceni tehas on sajaprotsendiliselt Nelja Energia oma, siis biogaasi tootmisel ollakse väikeaktsionär. Saadakse ju biogaasi toore, milleks on peaasjalikult põllumajandusloomade sõnnik talunikelt ning nende käes pabki olema jäme ots.

Praegu tehakse teisiti. Pöördumatult on möödas meie tuuleenergeetika romantiline noorusaeg, mil heldinult jälgisime Eesti esimeste tuulejõujaamade püstitamist ja käivitamist. Rabasime maismaatuuleparke projekteerida ja ehitada. Vähemasti käib see Nelja Energia kohta.

Maismaal, näiteks Läänemaa rannaaladel, mis tuuleenergeetikale eriti hästi sobivad, on praktiliste ja poliitiliste piiranguteta vabad kohad enam-vähem kasutusele võetud. Tänavu laseb Nelja Energia Virtsu kandis küll veel käiku kolm tuulejõujaama. ent vähemalt esialgu on see kõik. Edasi marsitakse merre.

Kuidas Nelja Energia end praegu tunneb? “Rahulikult. Mida teha lasti, tegime ära, mida ei lastud, jäi tegemata. Kui Toompea peaks millegi positiivsega üllatama, siis meie taha asi ei jää,” ütleb Martin Kruus.

Nelja Energia aktsionärid moodustasid taastuvenergeetika tehnoloogiate arendamiseks investeerimisettevõtte AS Marble Invest.

Mõni aeg tagasi muutus seoses tuuleenergeetika koguvõimsuse suure kasvuga aktuaalseks tuuleelektri ülejäägi salvestamine.

Selleks kavandatakse Maardusse hüdropumpjaama. Selle vastu tuntakse huvi ka väljastpoolt Eestit. Maardu jaam kuulub Euroopa Liidu prioriteetsete energiainfrastruktuuri projektide nimekirja.

Nii toetab hüdroenergeetika Maardus tuuleenergeetikat. Maardu jaam ei ole küll klassikaline tammiga hüdroelektrijaam, hüdroenergeetikaobjekt siiski.

Maardu hüdropumpjaam kasutab elektienergia tootmiseks tuulisel ajal tekkinud tuuleelktri ülejääki. Siis üles pumbatud vesi lastakse tuulevaesel ajal läbi turbiini alla. Tuulest elektrienergia tootmise ebastabiilsuse probleem ongi lahendatud. Tuuleenergia raiskamine ei ole majanduslikult mõttekas.

Omamoodi läksid tuuleenergeetikud appi päikeseenergeetikutele. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga loodi uut tüüpi mikroinverteri prototüüp, mida testitakse kodu- ja välismaal. On alust arvata, et see on juba turul pakutavatest efektiivsem ja töökindlam. Sobib päikesepaneelidele, väiketuulikutele ja kütuseelementidele. On mikroenergeetika uus samm.

Suurelt pildilt. Nelja Energia ei oleks saanud Balti liidriks, kui takerdunuks kodutanumasse. Pilk pöörati kõigile Balti riikidele, silmas peetakse, mis toimub Põhjalas ja kogu Euroopas.

See võimaldab eespool käsitletud teemade juurde ringiga tagasi tulles Martin Kruusil olusid asjatundlikult üldistada. Ja Nelja Energia ei ole istunud käed rüpes ning aina oodanud taevamannat.

“Euroopa tuuleenergeetika on viimasel viiel aastal jõuliselt jagunenud kaheks: suurtootmiseks ja väiketootmiseks,” ütleb Kruus.

“Areng on nüüd orienteertitud peamiselt väiketootmisele. Suurtootmine on sattunud teatavasse kriisi. Põhjusi on mitu. Piirangutest vaba tuuleenergeetikale sobivat maismaad on vähe järele jäänud. Koguvõimsused on kasvanud nii suurteks, et vanaviisi tehnoloogiaga, tootmist tasakaalustamata ja toodangu ülejääke salvestamata enam edasi ei saa, tarbijad on tüdinud taastuvelektri tasu maksmisest,” lisab ta.

Kruus märgib, et kes vähegi saab, püüab endale või kamba peale ise elektrit teha. “See ei tähenda, et suurtootmine hääbuks. Lihtsalt see peab teist teed edasi minema. Loodus ja majandus ei salli tühja kohta. Investorid panustavad sellesse, millesse usuvad. Näevad potentsiaali. Üha enam käivitatakse väiketuulikuid. Ostetakse üha odavamaks muutuvaid päiksepaneele. Väetatakse seda kapsast, mis kasvab. Ära jäävad ka võrgutasud, sest kui elektrienergiat kohapeal toodetakse ja samas ära kasutatakse, pole võrke vaja,” ütleb Kruus.

“Pealegi pole igal pool liine olemaski. Näiteks Aafrikas ja Indias. Meil Eestis ei tasu reeglina taastada kunagisi kolhoosivõrke. Võrgud tasuvad end ära vaid Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal, kuhu on koondunud enamik suurtabijaid. Muu Eesti elab nende arvel,” sõnab Kruus.

Sobimatu sinisilmsus. Teatavasti toimus talvel Pariisis ÜRO ambitsioonikas kliimakonverents.

Kahel kolmandikul Euroopa riikidest, sealhulgas suurtel on praeguseni täitmata 2020. aastaks võetud taastuvenergia osatähtsuse suurendamise alased kohustused. Mis siin veel rääkida Euroopa Liidu uutest, 2020.–2030. aasta peale püstitatud ülesannetest. Et need isevooluteed täidetud saavad, oleks sinisilmne loota.

“Nüüd oleneb kõik eeskätt sellest, kas Euroopa Komisjon tahab, oskab ja suudab asjaosalisi survestada. Vabale tahtele lootma jääda oleks vale. Kui lähiaastatel otsustavaid samme ei astuta, muutuvad Pariisis tehtud otsused pelgalt paberiks. Esimest sammu astumata ei saa teha teist,” ütleb Martin Kruus.

Taevarand läheb klaarimaks, kui käivitub statistikakaubandus. Tore, et ka meie valitsus seda asja ajab. Paraku ei ole seni sõlmitud ühtegi lepingut.

Eesti jaoks on huvitav seegi, milliseks kujuneb taastuvenergeetika üleeuroopaline toetamise mehhanism. Praegune riigipõhine ei tööta enam. See oli mõeldud ärgitamaks alustamist.

Mis saab edasi? Kas leiab aset Pariisis tõotatud taastuvenergeetika tormiline tõus või mitte? Loomulikult peavad kõigepealt tulema riikide poliitilised otsused.

Vaid veetee. Ega mujal Euroopas tuuleenergeetikale sobivate vabade maadega lugu parem ole kui Eestis. Pigem on neil veel kitsam. Alustati ju tuuleenergeetikaga seal varem kui meil. Tuuleenergeetika edasine edendamine kuival maal on kõikjal komplitseeritud. Kus on maa otsas, kus piirangud peal, kus pole nõus kohalik kogukond.

Võtame näiteks Lääne-Hispaania. Mõnigi mäehari on siin tuulikuid täis tipitud. Võimas vaatepilt. Aga mägedesse minna on kauge ja ülekandeliinide vedamine sinna kallis. Mitte, et merel tuleks tuuleelektri tootmine odavam või oleks kergem. Kallim ja raskemgi veel.

Siiski on meretuuleparkide maksumuse ja efektiivsuse vahekord parem.

Eestis ehitab Nelja Energia meretuulepargi Hiiumaa vetesse ja Eesti Energia Kihnu alla. Euroopa parimad meretuulepargikohad ongi Läänemeri ja Põhjameri. Meretuulepargid tulevad nagunii, sest altenatiivi ei ole.

Autor: Tõnu Talvar, kaasautor

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077