Autor: Harro Puusild • 3. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Marek Strandberg esineb 27. mail 2016 toimuval 3D-printimise konverentsil „3D-printimine kui ärikasvataja Eesti majanduses - pigem tänapäev kui tulevik“.

3D-printimise konverents koondab olemasolevad teadmised ja kogemused ning jagab neid kuulajatega. Konverentsil räägime uutest tehnoloogiatest ja nende võimalustest ning anname mõtteid, kuidas edendada innovatsiooni ja tõsta oma ettevõtte konkurentsivõimet.

Kuni 15. maini kehtib soodushind 229 EUR+km (täishind 249+km)

Tutvu täpsema kavaga SIIN ja registreerida saab SIIN.

 

Ta ütleb, et 3D-printimistehnika kasutamise võtmeküsimus on arusaadavalt ennekõike tootmiseks kuluv aeg.

Kodasema otsib võimalusi kasutada 3D-printimist ka ehitustegevuses. Mida olete seni avastanud?

Oleme püüdnud leida parimaid viise, kuidas paindlik arhitektuur siduda paindliku tootmise ja lahenduste mitmekülgsusega. Loomulikult oleks ideaalne lahendus see, et kavandades arvutis hooneid, on meil üks masin, mis selle hoone ka sellisel moel valmis teeb. Hoone on aga teatud mõttes kui organism, üsna mitmekihiline ja need kihid peavad koos toimima ja need tuleb ka loogiliselt ja funktsionaalselt seotult valmistada.

Kvaliteetse ehitamise eelduseks ja aluseks on loomulikult see, et hoone peab olema kavandatud arukalt. Kasutame selleks BIM (Building Information Modeling) tehnikat, mis tähendab, et kõik tehtavad ehitamisprotseduurid on arvutis loodud ja mudeldatud. Oleme jõudnud arusaamani, et oluline on luua universaalseid tehnikaid, kus loodavatest n-ö algvormidest on kokku pandavad ruumiliselt mitmekesiseid vormid.

Oleme loonud komposiitmaterjalid (betooni, klaasplasti ja puidu komposiidid), millest saaks ehitada paindliku loomuga elementmaju. Ühe Koda-nimelise maja oleme ka valmis teinud. Selle loomisel on 3D-printimine asendatud Gutenbergi-tüüpi majaelementide valmistamisega. Eks seegi ole omalaadi ruumiliste objektide loomise tee. Me eesmärk on juurutada elementmajade tootmises kõik masstootmise head küljed. See on ainus võimalus kvaliteedi tõstmiseks ja omahinna alandamiseks. Praegu lahendame 3D-printimise tehnoloogiat arendades üht oma probleemidest, milleks on võimalikult optimaalse tugevuse ja materjalikasutusega klaasplastribistiku loomine. Need ribid ongi elemendid, millega me oma hoonete puidust ja betoonist kihid tervikuks seome. Üsna uudse klaas- või basaltkiudu ja vaikusid tervikus siduva 3D-printimistehnika loomine toimub praegu koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga. Praegu valmistatakse Koda jaoks detailid CNCga lõigates, mis on seotud materjali ülejääkidega ja sellest johtuva rahakuluga.

Nimetame ise seda uut loodavat tehnikat ruumiliseks kiukudumiseks. Eelduseks on luua piisavalt kiire ja rahuldava täpsusega tehnika, millega luua jõude vastuvõtvaid ning neid ülekandvaid ruumilisi struktuure. Nende abil on siis sedasi loodavad juba masinkoostatavad ruumilised ehituskonstruktsioonid.

3D-printimist on Eestis veel küllaltki vähe. Miks see tootmisviis praegu veel vaeslapse rollis on?

Tegemist pole mitte vaeslapse seisuses tehnikaga, vaid selgelt areneva tehnikaga, mille arendusel on põhjust pilku peal hoida. Enamgi veel, igal võimalusel selle tehnika arendamisele kaasa aidata. Ma arvan, et iga tootmisettevõte, millel on huvi ja eesmärk orienteeruda masstootmisele, võiks püüda hinnata just neid aspekte oma tootmises, mis on seotud 3D-printimisega ehk siis teatud mõttes materjali võimalikult optimaalse kasutamisega. Panna osistest kokku on igatahes arukam, kui lõigata liigset ära.

Ilmselt jääb materjalikasutus tootmises kasutama mõlemat lähenemist. 3D-printimistehnika kasutamise võtmeküsimus on arusaadavalt ennekõike tootmiseks kuluv aeg. On üsna ilmne, et aeglane valmistamistehnika võimaldab 3D-printimise masskasutust vaid rööptootmises, kus sama tootmisaega nõudvad elemendid luuakse rööbiti ja siis kasutatakse nende tervikuks tegemiseks näiteks robotkoostet. Arvestades seda, kui suurel määral toodetakse Eestis tehasemaju, võib ette kujutada, et 3D-printimisega saaks ka seda tööstusharu märkimisväärselt laiendada või vähemalt luua võimalikke edueeldusi tuleviku jaoks.

Millisena näete 3D-printimise tulevikku laiemalt? Kui avaraks võivad võimalused muutuda?

Hetkel on olemas 3D-printimise üsna ulatuslikud alused ning prototüüpimiseks või kallite ja täpsust nõudvate toodete loomiseks on tegemist üsna käepärase ja ka kasutatava tehnikaga. Ulatuslikuma kasutuse tekitamiseks on vaja aga nii tehnika enda kui töökorralduse innovatsioone ja üsna palju.

3D-printimise ja robotkooste kasutamine on üks suundadest, mis tundub lootustandev. Mitte ainult lootustandev vaid ka vajalik, sest see on ka lahendus tööjõuprobleemile. Seda muide isegi mitte sellest vaatenurgast, et justkui puuduks soov inimestele tööd anda. Küsimus on kvaliteetses töös ja sellega seotud üksluisuses. Inimene teeb vigu ja mida keerukam on konstruktsioon, seda rohkem. Majatehased on kvaliteetse ehitamise puhul eelduseks, et saavutada vajalik sooja- ja õhupidavuse ning muu koostekvaliteet. Selle paranemist võiks oodata ka 3D-printimise ja robottootmise kombineerimisel hoonete või ehituskonstruktsioonide loomisel. Kõik katsetused Eesti jaoks oluliste turgudega seotud tootmisvaldkondades on igati teretulnud. Arvestades seda, kui suurel määral toodetakse Eestis tehasemaju, võib ette kujutada, et 3D-printimisega saaks ka seda tööstusharu märkimisväärselt laiendada või vähemalt luua võimalikke edueeldudsi tuleviku jaoks.

Kui eemalduda siinkohal ehitiste temaatikast ja puudutada näiteks sootuks teist eluliselt olulist ala – toidutootmist – siis olen üsna veendunud, et sünteetilise toidu harjumuspärasteks roogadeks kokkumonteerimise tehnika on aga üsna tõenäoliselt justnimelt 3D printimise tehnika.