Favor: kiire palgatõus tööstuses ei saa lõputult jätkuda

Favori tegevjuhi Mart Proosi sõnul on ettevõttes kasutusel hetkel kaks robotit.
Favori tegevjuhi Mart Proosi sõnul on ettevõttes kasutusel hetkel kaks robotit.

Tööstuse kiire palgatõus ei saa metallitööstusettevõtte Favor tegevjuhi Mart Proosi sõnul lõputult jätkuda ja 6–7protsendilised kasvunumbrid on selgelt liig. Sellises olukorras tuleb lagi varem või hiljem ette ja Eestis ongi see lagi juba suhteliselt lähedal.

Swedbank avaldas märtsis tööstussektori uuringu tulemused, millest selgub, et tööstused prognoosivad tänavu käibekasvu. Millised on Favori prognoosid 2016. aastaks?

Meiegi planeerime sellel aastal käibekasvu, samas võib-olla see kasvunumber ei ole päris võrreldav sellega, mis ta eelmistel aastatel on olnud. Kuna oleme seotud lehtmetalli ümbertöötlemisega, siis madalad terase hinnad pärsivad käibekasvu. See on toormetega igal pool, lõpptoodete hind kujundatakse ikkagi sisendmaterjali järgi. Meie käibekasvu prognoos selleks aastaks ei ole nii suur kui eelmistel aastatel. Kui keskmiselt oleme aastas käivet kasvatanud 14–15%, siis selle aasta väljavaade on 3–4% juures.

Ja millised on Favori investeerimisplaanid tänavu? Uuringust selgus, et paljud suunavad raha just efektiivsusesse.

Meiegi pole erand. Esiteks, metallisektor on suhteliselt investeeringutemahukas. Pinkidel on teatud tööaeg või eluiga. Ja siis seesama efektiivsuse tagaajamine, selleta ei pääse ükski ettevõte. Samuti ka meie Favoris. Kuna tööjõukomponent toodete hinnas üha kasvab, siis üks variant seda natukenegi maandada on rohkem investeerida ja automatiseerida. Seda teed läheme ka meie. Selleks aastaks planeeritud investeeringud on pea kahekordsed eelmise aasta investeeringutega võrreldes. Me räägime sellel aastal suurusjärgust 1–1,5 miljonit eurot. Lõviosa sellest läheb automatiseerimisse ja uutesse seadmetesse.

Favoril on praegu kasutusel kaks robotit. Kas ostate sel aastal roboteid juurde?

Lisaks robotile on ka muid automatiseerimise võimalusi. Sellist klassikalist robotit sellel aastal pigem ei tule, aga mis kindlasti tulevad, on stantspinkide automaatsöötjad, mis ühel poolel annavad teraslehe automaatselt ette ja teiselt poolt korjavad detaili automaatselt ära. Seda tavamõistes päris robotiks ei nimetata, aga pigem täisautomaatseks tootmislahenduseks.

Milline on robotiseerimise trend, on see kasvuteel? Või pigem on märksõna automatiseerimine?

Ma ei tõmbaks üldse joont automatiseerimise ja robotiseerimise vahele, sest tegelikult on need samad mõisted, need on sama ahela erinevad osad. Selles mõttes olen täiesti veendunud, et Eesti ettevõtetel ei ole pääsu automatiseerimisest. Lõviosa töödest, mida mõistlike investeeringutega on võimalik automatiseerida, tuleb ära teha, sest tööjõu kättesaadavus muutub keerulisemaks. Tööjõu komponent toodete lõpphinnas seoses tööjõukulude kasvuga muutub iga aastaga üha arvestatavamaks. Eesti ei ole enam kindlasti odava tööjõu maa.

Mis võiksid olla tõuked Eesti majandusele? Kas saame parendada näiteks haridussüsteemi?

Vaevalt, et meil selliseid kiireid ja lihtsaid tõukeid või lahendusi on. Mõni asi võib lühivaates asju mõjutada, aga see on protsess kui selline. Täna nuppu vajutades ei tähenda, et homme oleme 30% efektiivsemad. See võtab aega ja mõnede ettevõtete jaoks on aeg mööda läinud. Ei jõutagi sellele rongile järele.

Üks, mis kindlasti kõnetab, on tööjõud ja selle kvalifikatsiooni küsimus. Olgem ausad, inimesed, kes tulevad kutseõppeasutustest, on ettevõttesse jõudes endiselt madalate baasteadmistega. Meie oleme kogenud seda, et peame tegema ettevõtte sees ära selle osa, mida kutseõppeasutused võiksid ja peaksid tegema. Selles suunas on samme astutud, nii õpipoisiõppe, praktikakohtade loomise ja muude tegevustega. Loodetavasti see avaldab mõju, aga kas see mõju tuleb kolme või viie aasta pärast, seda on raske öelda.

Tundub, et kutsekooli õpilased on murekoht paljudele. Ka üks teine ettevõte ütles, et kutsekoolist tulnuid tuleb uuesti koolitama hakata, suisa seda, kuidas tööriistu kasutada.

Jah, ei ole meilegi see võõras teema. Praegu on see tase suhteliselt nõrk. Näeme igal aastal ka oma majas praktikante, kelle tööoskused on kasinad. Seetõttu oleme uutele töötajatele loonud ettevõttes sisseelamisprogrammid.

Kas tööjõu leidmine muutub iga kuuga raskemaks?

Pigem on see perioodiline nähtus. Kui võrdleme selle aasta esimest kvartalit ja eelmise aasta kevadet-suve, siis ma julgen väita, et praegu on tööjõu leidmine meie jaoks lihtsam, kui ta oli kolmveerand aastat tagasi. Praegugi on Favorisse tööle kandideerijate nimekiri pikem kui poole aasta eest. Mis puudutab palgaootust, siis see loomulikult kasvab jätkuvalt ja iga poole aastaga pannakse soovinumbrile sada eurot otsa. Aga tööjõudu tervikuna on leida lihtsam kui pool aastat tagasi.

Mis on sellise tööjõu pakkumise suurenemise peamine põhjus?

Ma ei oska ühest vastust anda. See on olnud meie jaoks tunnetuslik. Kindlasti on seal erinevaid komponente taga. Oleme oma ettevõttes üritanud palgataseme hoida pigem üle valdkonna keskmise. Tööandja seisukohalt tegeleme pidevalt ka ettevõtte kui tööandja mainekujundusega. Paneme suurt rõhku töökeskkonnale ja –tingimustele ning töötajate rahulolule tervikuna. Eks need ongi komponendid, mis aitavad kaasa tööjõu leidmisele. Mis puudutab näiteks palgasurvet, siis meie praeguste töötajate pealt tunnetame seda vähem, pigem on palgasurve tunnetatav just uute inimeste pealt. Ootused on läinud kõrgemaks. Aga need inimesed, kes on pikaajaliselt ettevõttes olnud, nende puhul siis me ei tunneta, et nad väga lahkuda tahaksid.

Kas olete ka renditööjõudu kasutanud?

Oleme ka seda proovinud. Ega kahjuks väga vahet ju ole, et kas tööjõudu otsib ettevõte ise või teeb seda siis rendiettevõte. Valik tööjõuturul jääb lihtsalt järjest lahjemaks. Parema kvalifikatsiooniga inimesed on sealt välja sõelutud ja alles on jäänud need, kelle oskuste tase on selline, mis ei rahulda ettevõtteid. Jah, oleme kasutanud rendiettevõtete teenuseid ja kogemus ei ole päris see, mida ootasime. Praegu otsime ja koolitame inimesi ise.

Ülo Pärnits pakkus, et Eestisse võiks tuua 100 000 spetsialisti. Mida sellest arvate?

Minu jaoks tundub see natuke utopistlik. See oleks küll väga tore, aga esiteks, kust me neid toome, ja teiseks, tuleks ära defineerida, kes on spetsialist ja millised oskused tal on. Ma väga ei usu sellesse lahendusse, mõttena tundub väga huvitav, aga väga raskesti realiseeritav. Vaadates Favorit, siis oleme selgelt kakskeelne ettevõte. Kontori töökeel on küll eesti keel, aga 95% tootmistöölistest on eesti keelt emakeelena mitterääkivad inime sed. Kui nüüd tuua mujalt veel mõni kolmanda, neljanda jne keele esindaja, siis ma kardan, et ettevõtted jäävad juba haldusvõimekusega hätta nende inimeste rakendamisel.

Kas pagulaskriis võib ka Eestisse tööjõudu tuua?

Ma ei välista, et see võib olla üks lahendustest. Kui me räägime nendest aga mastaapselt ehk 500–1000 pagulasest, siis see Eesti probleemi ei lahenda. See mastaap ei ole see, mis suure muudatuse kaasa toob. Ja teine küsimus järjekordselt on nende inimeste võimekus ja kvalifikatsioon tööjõuturule sisenemiseks. Tegelikult metallisektoris on kõik seadmed CNC-juhtimisega ja see nõuab eelteadmisi, kogemust ja oskusi. Ma ei ole veendunud, et pagulased neid kriteeriume täidavad.

Töötleva tööstuse keskmine palk tõusis mullu 5,8%. Kas Eesti tööstus kannatab sellise palgatõusu välja?

Kui ettevõte soovib rahvusvaheliselt oma konkurentsivõimet säilitada, siis sellised iga-aastased 6–7protsendilised tõusunumbrid on kindlasti liig. See ei saa olla lõpmatu protsess. Mingil hetkel tuleb lagi vastu. Palju räägitakse kahest komponendist, efektiivsuse tõusust ja tööjõukulude kasvust. Need peaksid valdavalt olema proportsioonis. Soovitavalt peaks efektiivsus kasvama kiiremini kui tööjõukulud. Mingil ajahetkel võib üks olla kõrgem kui teine, aga kui see disproportsioon läheb väga suureks, siis oleme küll võimelised tootma, aga me ei ole võimelised neid tooteid maailmaturul maha müüma. Lõpptulemus on robotiseerimine ja automatiseerimine ning niinimetatud odavate töökohtade kadumine. Inimesed asendatakse masinatega ja nendele inimestele tuleb leida muu rakendus.

Minister Liisa Oviir esitles hiljuti tööstuspoliitika rohelist raamatut. Mida sellest arvate?

Aspektid, mis rohelises raamatus käsitlemist on leidnud, on tööstussektori jaoks kindlasti olulised. Need on siis vastav haridussüsteem sobiva tööjõu tagamiseks, arendustöö ja teadusasutustega koostöö rõhutamine või koostöö sektorite vahel. Kindel on see, et ka tööstussektor peab ajas muutuma. Positiivne on see, et viimasel ajal on hakatud tööstussektorist rohkem rääkima, arutlema tööstuse probleeme.

Otsuseid, mida varem tehti toetusmeetmete ja -suundade osas kuskil kabinetivaikuses, on nüüd hakatud rohkem ettevõtetega eelnevalt arutama ja huvi tundma selle vastu, mida ettevõtted siis tegelikult vajavad ja ootavad. Selles mõttes on asjad viimaste aastatega paremaks läinud.

Erasektori ja avaliku sektori koostöö on siis paremaks muutunud?

Jah, olen arvamusel, et enne otsustamist on mõistlik küsida selle meetme tarbijate ja tööstussektori käest, kas sellist asja üldse on vaja ja kas see protsessi edasi aitab. Selles mõttes on küll paremaks ja avatumaks läinud.

Kas Eesti peaks laenu võtma?

Investeerimisel lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõtet. Tulles Eesti majanduse ja riigi tasandile, siis ma arvan küll, et laenu võtmist ei ole mõtet liigselt karta ja mõistlikud investeeringud, näiteks infrastruktuuri arendamine, on teretulnud. Siht, mida saavutada tahame, peab selge olema.

Favori üks suurkliente on rongitootja Stadler. Mida neile teete ja mis tulevik toob rongitootmise osas?

Praegu on kogu infrastruktuuri puutuv Euroopas eelisarendatav, kaasa arvatud raudteesektor, millega meiegi külgepidi seotud oleme. See on kiiresti arenev sektor ja nõudlus on praegu hea. Meie Favoris valmistame rongide kliimaseadmete karkasse. Praegu on töös kolm erinevat projekti. Näeme selles valdkonnas kasvuvõimalust, oleme sellele panustamas ja soov on edasi liikuda lihtsamalt keerukamale toodangule.

Eesti rongidel on ka Favoris toodetud karkassid?

Eestis sõitvatel rongidel meie toodetud karkasse ei ole.

Kui raske oli sellise gigandi nagu Stadler meelitamine?

Kindlasti on iga suure kliendi saamine keerukas. See on pikk protsess alates otsusest, et me tahaks midagi sellist teha, kuni selleni, et oleme tarneahelas sees ja üks eelistatud tarnijatest. Selles koostööprotsessis on aasta väga lühike aeg, pigem räägime kahest-kolmest, keerukamate toodete puhul ka pikemast ajast. Oleme erinevate raudteesektorisse suunatud projektidega tegelenud viimased 10 aastat.

Kui edukad Läti ja Leedu suurfirmade meelitamisel on?

Kindlasti õnnestub see ka neil, aga riigiti on orienteeritus tööstussektoritesse natuke erinev. Kui vaatame Favori seisukohast, siis meie konkurents ei tule mitte Lätist ja Leedust, vaidpigem ikka Poolast, Slovakkiast, Tšehhist jne. 

Osale arutelus

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

Tallinn Shipyard otsib LAEVAREMONDITEHASE TEGEVJUHTI

Tallinn Shipyard OÜ

26. november 2017

Teabevara