Kirju tuuleenergia aasta

Visioon tulevasest Hiiumaa meretuulepargist.
Visioon tulevasest Hiiumaa meretuulepargist.

Kui hakkasin uurima lõppenud aasta tuuleenergeetikale iseloomulikke näojooni, juhatas Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen mind kõigepealt kahe märksõna juurde. Need on toodangu hulk ja tootmisvõimsused.

Möödunud aastal tootsid Eesti tuulepargid rohkem elektrit kui ei kunagi varem – 693 gigavatt-tundi. Eelmine rekord – 576 GWh püstitati 2014. aastal. Uus tipptulemus sündis aastal, mil ei lisandunud ühtki uut tuuleparki. Nii ei ole olnud alates 2002. aastast, kui Läänemaal Virtsus hakkas toodangut andma esimene tuulepark.

Toodang ja tõkisking. Muidugi võidakse väita, et enneolematu saavutuseni jõudmine ei ole tuuleenergeetikute teene –lihtsalt oli erakordselt tuuline aasta. Tuulise ja tuuletu aasta vahel nad tõepoolest valida ei saa. Siiski paistab tulemusest läbi tuuleenergeetikute töö. Oli, millega toota, sest varasematel aegadel rajati uusi tootmisvõimsusi. Rääkimata tuulejõujaamade heaperemehelikust hooldamisest.

Paraku seisab tuuleenergeetika edasise edendamise teel tõkisking: selle majandamistingimuste ebastabiilsus. Nii ei saa investorid, kes ei tea, mis edasi juhtub, tuuleenergeetikat rohkem rahastada.

Praegu sepistab Toompea elektrituru seaduse neljandat versiooni. Ei ole selge, mis saab riiklikest toetustest. Kas need kaovad, jäävad samale tasemele või tõusevad/langevad. Pole ime, et sellistes oludes haaravad taastuvenergeetikud sõnasabastki kinni. Näiteks poetas majandus- ja taristuminister Kristen Michal viimatisel Äriplaani konverentsil, et loodab uue elektrituru seaduse vastuvõtmist eelolevaks kevadeks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri energeetika alal Ando Leppimani sõnul saadeti seaduseelnõu kooskõlastusringile. Seda viimistletakse vastavalt juba ilmnenud ja veel ilmnevatele erimeelsustele.

Eelnõu lõplik variant peab samuti läbima kooskõlastusringi. Kui kõik on sellega päri, alles siis saab selle anda Riigikokku.

Peaks sõna pidama. Aasta jooksul toodetavale riiklikult toetatavale tuuleelektrile kehtib mahupiirang: 600 GWh. Kas see jääb kestma või muutub, ei tea. Küll aga on tuuleenergeetikud pehmelt öeldes häiritud valitsuse tavast oma sõnu süüa.

2012. aastal sõlmisid valitsus ja Eesti Taastuvenergia Koda Vastastikuse Mõistmise Memorandumi, mis sätestab, et sõlmimise ajal juba toodangut andnud tuuleparke ei arvestata selle 600 GWh hulka.

Tint memorandumile antud allirjadel ei olnu aga piltlikult öeldes veel kuivanud, kui valitsus lubatust juba taganema hakkas. Uus seisukoht oli, et 600 hulka arvatakse kõik tuulepargid. Nii võivad uued turule tulijad võtta vanadelt olijatelt ära osa nendele lubatud toetustest. Kui kamba peale näiteks oktoobris piir ületatakse, ei saa sellest ajast toetust mitte keegi.

Kui on öeldud 12, peab olema 12, rõhutab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees ning ASi Nelja Energia juht Martin Kruus. Memorandumist ei peeta kinni mitmes punktis.

Lahendusi leidub. Toompea väidab, et mahupiirang võimaldab hoida taastuv­energiale makstavat tasu mõistlikes, tarbijatele talutavates piirides. Ainult et samade summadega saaks toota rohkem tuuleelektrit. Brüssel suunab Eestit oksjoniteele – see, kes müüb oma toodangut odavamalt, saab toetust.

Meie riigi valitsejad on kuulutanud, et Eesti tegeleb tuuleenergeetikaga sedavõrd, kuivõrd Brüssel käsib. Jokk. Nii peatusid Balti elektrituru liidri Nelja Energia arendustööd Eestis ja hakati rohkem Leedus ringi vaatama. Seal käivad oksjonid juba mõnda aega. Ignalina tuumaelektrijaam pandi teatavasti seisma ja nii jäid Leedus elektrienergiat tootma vaid Vene gaasi kasutavad elektrijaamad. Kivisüsi ja põlevkivi Leedus kõne alla ei tule.

Ainus reaalne väljapääs oli tuuleenergeetika, see andis Leedule uue kodumaise, usaldusväärse elektrienergia tootmise.
2013. aastal võitis Nelja Energia oksjoni Silute 60 MW koguvõimsusega tuulepargi ehitamise õiguse peale. Osa selle tuulejõujaamadest on praeguseks püsti. Tänavu Silute tuulepark käivitatakse ning siis on Nelja Energial Eestis ja Leedus praktiliselt ühepalju tootmisvõimsusi. Kokku on Nelja Energial Leedus viis projekti ja Lätis paberil kaks. Ega Lätil olegi tuulega tuli takus. Läti saab poole tarbitavast elektrienergiast Daugavalt.

Kui oksjonid on kohustuslikud, siis statistikakaubandust ja ühisprojekte Brüssel soovitab. Osa saavad nendest võtta riigid, kellel on täidetud 2020. aastaks võetud kohustused. Eestil on. Kuna statistikakaubandus ja ühisprojektid on riigi rida, tegeleb meil nendega majandus- ja kommunukatsiooniministeerium. Parajasti otsitakse partnereid.

Lahendusi on veelgi. Küll aga ei ole lahendus põlevkivienergeetika jätkuv poputamine – see sureb loomulikku surma. Isegi tuttuusi tootmisvõimsusi tuleb alla hinnata. Eesti Energia taastuvenargia ja väiketootmise juht Innar Kaasik lisab, et põlevkivi põletamine elekrienergia saamiseks lõppeb kunagi nagunii. Selleks tuleb varakult valmis olla.

Kus oma on otstarbekam. Samas on oma toodetud elekter mõnel pool otstarbekam kui see, mida sisse ostetakse. Näiteks võib jaotusvõrk liiga kalliks minna. Elektrienergia kogukondlik tootmine on tuuleenergeetika väiketootmine. Uhke ka – ikkagi oma elekter.

Näiteks teeb elektrienergiaga varustamises kannapööret Ruhnu saar. Praegu tuleb peaaegu kogu saarel tarbitav elekter kahest Eesti Energiale kuuluvast diiselgeneraatorist. Saar tahab lahti öelda nende katkematust kasutamisest ning läheb üle kohalike ressurside – tuule ja päikese kasutamisele. Diislid jäävad hädaabiks. Taastuvenergial on mitu plussi. Esiteks on diiselgeneraatorite toodangu omahind liiga kõrge, teiseks kaasneb diislikütuse kasutamisega keskkonnarisk. Ohtlikud on nii selle meritsi kohalevedu, ümberpumpamine kui ka ladustamine.

Uute tootmisvõimsuste rajamist alustati möödunud suvel, mil Tuulenergia Klaster ja Eesti Arengufondi energiaühistute programm korraldasid Ruhnul väiketuuliku ehitamise seminar-töötoa. Selle käigus valmis saare esimene poooleteistkilovatise võimsusega väiketuulik.

Tõsi – saarel seisab alates 2007. aastast kaks Eesti Energia omanduses olevat sakste vana tuulejõujaama. Ent need seisavad. Alguses töötasid üsna korralikult, aga siis hakkasid üha sagedamini streikima ja jäid lõpuks lõplikult seisma.
Septembris saarele sattunud Riigikogu maaelu komisjoni esimees Ivari Padar küsis Eesti Energialt, miks tuulikud seisavad. Asjaga tegeletakse, vastati talle. Telliti uuring, mis peab osutama, mida on Ruhnu energeetikaga otstarbekas ette võtta. Uuringu tulemused peaksid selguma lähiajal.

Ruhnu energiaprobleeme lahendatakse koos Ruhnu Eneriaühistu initsiatiivgrupiga, mida juhib energiline energeetik Hannu Lamp. Paraku tegutsevad energiaühistud õiguslikus vaakumis. Nendest ei räägi ükski Eestis kehtiv seadus, ka elektituru seadus. Nii ei saa neid ühistuid vormistadagi.

Teine näide tuleb Eesti teisest otsast, Võrumaalt Sõmerpalu vallast Kurenurmest. Seal luuakse katsebaasi, mis hakkab uurima tuule- ja päikeseenergia kasutamise võimalusi. Kurenurmes valmis 100 kW võimsusega päikeseelektrijaam, kavas on 30–50 kW tuulik. Koostööd tehakse Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja teiste teadlastega.

Kruus suhtub kriitiliselt kunagistesse kolhoosikeskustesse ja -küladesse, farmidesse jm viivate veneaegsete ülekandeliinide valimatusse väljavahetamisse. See võib osutuda arutuks raharaiskamiseks. Linnastumine jätkub paratamatult, enamik uusi töökohti luuakse linnades. Kuni maal kõrvalistes kohtades veel keegi elab ja suvitab, tuleks neid elektrienergiaga varustada väiketuulikute ja päikesepaneelide abil. Hiljem saab need maha võtta ja teisal uuesti üles panna.

Vaateid väljavaadetele. Eesti on tuuline maa, võimalusi tuulelektrit toota on siin rohkem kui praegu kasutatakse. Pealegi prognoosivad asjatundjad, et planeedil Maa läheb veel tuulisemaks. Ka suurima energianõudlusega talvisel ajal.

Siinkandis sobivad tuuleelektri tootmiseks kõige enam Taani, Eesti ja Soome. See aga ei tähenda, et võime tuulejõujaama või väiketuuliku kus iganes püsti panna. Esiteks ei luba seda looduskaitselised ja muud piirangud. Tähtis on, et enne ehitamist tutvutaks nende võimalikes asukohtades valitsevate tuuletingimustega. Kui tuuleparkide puhul seda tehakse, siis väiketuulikute puhul mõnikord mitte. Need satuvad siis sinna, kus puud, hooned vms tuule teel seisavad. Näiteks läks nii KredExi abil rahastatud väiketuulikutega. Neil ei õnnestunud end majanduslikus mõttes täiel määral õigustada.

Loomulikult ootavad taastuvenergeetikud, mida hakkavad Euroopa Komisjon ja Eesti valitsus peale Pariisis toimunud kliimakonverentsi otsustega. Aga see on, nagu öeldakse, juba teine teema.

ET SAAKS KOPA VETTE LÜKATA 

Maismaatuuleparkidest efektiivsemad on meretuulepargid. Ühest kohast saab ühe korraga rohkem tuuleelektrit. Ja meretuulepargid hoiavad inimestest kaugemale.

Eestisse kavandatakse praegu kahte esimest meretuuleparki. Ühe ehitab Nelja Energia Hiiiumaa, teise Eesti Energia Kihnu kanti. Mõlemad kohalikud võimud näevad meretuulepargis majanduse ja muu elu edendajat. Meretuulepark ei tähenda üksnes paigaldus- ja hooldustöid, vaid ka vundamentide ja mastide tootmist, sadamateenuseid, logistikat jne.
Paraku möödub tänavu tervelt 10 aastat Hiiumaa meretuulepargi rajamise mõtte algatamisest. Projekteerimistööd kulgevad normaalselt, bürokraatiamüürist on aga väga raske läbi murda. Võib-olla müür ei tahagi seda?

Valitsus ei suhtu meretuuleparkidesse kuidagimoodi. Ei toeta ega takista, ei ole neid arutanudki. Kuigi tegemist on meie tuuleenergeetikute kõige mahukama ja keerulisema ettevõtmisega.

Nii peab Nelja Energia juht Martin Kruus sedagi ootama, millal saab Hiiumaa külje all kopa maasse, vabandust – vette lüüa.

Nii Kihnu kui ka Hiiumaa all on meretuuleparkide tulevastes asukohtades uuritud ja uuritakse põhjalikult, millist mõju need võivad avaldada kalastikule, taimestikule ja linnustikule, merepõhjale ja muule ning kui on karta, et kellelegi võidakse liiga teha, taandutakse.

Millal Eesti esimesed meretuulepargid valmis saavad, ei tea praegu keegi öelda. Tundes aga mõndagi, kes nende eest nui neljaks seisavad, usun ma, et saavad.

Valesid võites. Paraku astus Hiiumaa meretuulepargi vastaste väikesearvulisse rühma tuulenerergeetikastki kõmu otsiv Õhtuleht. Kirjutati, et selle soosimises nähakse korruptsiooni. Artikli juures avaldati lugejaid eksitav maismaatuulepargi foto. See oli tehtud kõige rohkem kilomeetri kauguselt. Hiiumaa meretuulepark aga ehitatakse rannast 12 kilomeetri kaugusele. Selge see, et niimoodi paistavad sama suured tuulikud erinevates suurustes. Nelja Energia seletusi ära ei toodud.

Nelja Energia pöördus alusetute süüdistuste pärast Pressinõukogu poole. See otsustas, et Õhtuleht rikkus head ajakirjandustava.

Osale arutelus

  • Tõnu Talvar, kaasautor

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

Tallinn Shipyard otsib LAEVAREMONDITEHASE TEGEVJUHTI

Tallinn Shipyard OÜ

26. november 2017

Teabevara