Autor: Heldur Meerits • 4. jaanuar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lõppenud aastale tagasi vaadates tundub kõige märgilisema sündmusena Swedbanki dividendimakse. Makstud dividendid kosutasid märgatavalt riigikassat, kuid tegelikult oli see kurb hetk. See tähendas, et Swedbank ei vaja Eestis nii palju kapitali, et kasvu ja arengut hoomatavas tulevikus ei nähta.

Laiemalt kehtib see ka kogu Eesti kohta. Palgad kasvavad kui pärmi peal, vastavalt laekuvad ka maksud. Samas aga investeeringud känguvad, eksport ei edene. Tõelisi välisinvesteeringuid tuleb vaid näpuotsaga, statistikas annab lõviosa välisinvesteeringutest reinvesteeritud kasum.

Sellist paigalseisu – mis arenevas maailmas tähendab tagasiminekut – on tajunud paljud. Lahendusi otsitakse siit ja sealt, näiteks on eriti rahutuks muutunud maksusüsteemi muutjad. Kahtlemata leiaks üht-teist timmida, kuid põhiosas maksusüsteemi muutus meid probleemidest üle ei aita. Ja lisaks on ettevõtete „maksuvabastus“ koos e-riigi mainega ainukesed argumendid, mis investorid üleüldse Eestile võiks panna tähelepanu osutama.

Pikemalt loe Äripäevast.