18. detsember 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esiteks, neid erialasid ei taheta õppida, ja teiseks, värskelt koolist tulnud insenere ei taheta võtta vastavat tööd tegema, sest neil puuduvad kogemused. Insenerialasid väärtustatakse vähe nii enne kui peale kooli lõpetamist. Gümnasistid eelistavad edasi õppida pehmeid alasid. Usun, et siin on palju tööd juba ära tehtud, aga kindlasti peaks jätkama ja veel rohkem noori motiveerima nii kooli, tööstuse kui riigi tasandil lubaduste, stipendiumite ja tasuta õppekohtadega. Teiseks võib inseneride palk päris palju varieeruda. Siinkohal võiksid erialaliidud aidata süsteemi korrastada.

Eriala võiks siduda palgavahemikega. Mehaanikainseneride kutsekvalifikatsioonide süsteemi võiks edasi arendada ja siduda konkreetsemalt palgavahemikega. Nii teaks alustav insener, et teatud erialal õppides ja pingutades on võimalus teenida teatud suuruses palka. See motiveeriks ja aitaks tulevikku planeerida. Kindlasti oleks siis rohkem julgust õppimiseks laenu võtta ja vähem õppimise kõrvalt tööl käia.

Kui arst võib valearvestusega tappa ühe inimese, siis insener palju rohkem. Noortele inseneridele tuleks luua kohustus töötada peale lõpetamist tööstuses, kus ta näeb tootmist ja sellega kaasnevat.  Seda koolipingis ei pakuta. Seal kinnistab ta oma õpitut, tõstab kvalifikatsiooni ning saab kogemusi. Abiks on varem mainitud insenerikvalifikatsioonid ja näiteks alla VII taseme insener ei tohikski oma nime alt ühtegi projekti välja anda. Hetkeseis on selline, et tööstustes töötavad vahel insenerid, kel ei pruugi kooliharidust tõendavat dokumenti kokkuvõttes ollagi, aga annavad välja suuri projekte. Siinkohal võikski küsida intrigeeriva küsimuse: kas me kujutame ette, et meid ravib mõni arst, kellel diplomit veel käes ei ole?

Hinnakujundus ja piraatlus. Inseneriteenuse puhul tuleb arvestada, et iga lisandunud töökohaga kaasneb ka programmilitsents ja iga-aastane hooldustasu. Tekib olukord, et turul puudub järelevalve piraattarkvarade kasutajate üle. Kulukad programmid on kõigile teadaolevalt internetist alla laetavad  ja vähemasti nähtavalt ei tegele ükski institutsioon selle jälgimise, hoiatamise või karistamisega. Või kui tegeleb, siis ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, keda on selle eest karistatud.

Piraatlus tekitab erinevusi inseneriteenuse hindades. Olen kuulnud, et mehaanika projekteerimist müüakse välja vahemikus 20–50 eurot tund. Hinnast sõltub ettevõtte ärimudel. Kallima hinnaga insenerid saavad pakkuda keerukamaid FEM (finit elements methods) tugevusaarvutusi ja simulatsioone, mis võimaldavad teha palju lisandväärtuslikumat arendust ja aitavad klientidel raha kokku hoida. Turul on tunda, et osad teenusepakkujad pakuvad sama teenust piraatprogrammidega. Kui on teada, et FEM-arvutusteks vajalikke litsentse on Eestis tootja andmetel välja antud kuni kolmele ettevõttele, siis ei saa olla loogiline, et need, kes paljuski teevad väga spetsiifilist tööd välisturgudele, suudavad teenindada kogu Eesti turgu. Eeldan, et insenerteenuse järele on nõudlust üha rohkem, kui eesmärgiks on kõrgema lisandväärtusega tööd.

Lisanduvad ka programmide koolitused, mis asuvad välismaal ja mille maksumus on nelja päeva eest näiteks 2000 eurot, millele lisandub käibemaks. Siinkohal võiks riik appi tulla ja pakkuda inseneridele rahastust koolitustele minekuks või tuua need koolitused ise Eestisse. Järelevalve ja koolituste valiku võiks anda mehaanikainseneride või mõne erialaliidu pädevusse. Töötleva tööstuse miinuseks on paraku see, et investeeritakse rohkem masinatesse ja vähem teadmistesse.

Müstiline vastutuskindlustus. Vastutuskindlustus mehaanika ja masinaehituse valdkonnas on omaette müsteerium. Seda nõutakse suuremate projektide puhul, et katta projekteerimis- ja ehitusvead. Kui ehituses saab vastavat kindlustust kergesti, siis masinaehituses mitte. Proovisime möödunud aastal koostöös kliendiga saada ühe suurprojekti tarvis vastutuskindlustust. Pöördusime kõikide pankade poole, aga ühtegi positiivset vastust ei tulnud. Mis tingimustel seda saaks, isegi ei arutatud. Rohkem seda teenust ei pakuta, sest olevat liialt kahjumlik. Tõenäoliselt on siin pigem pädevuse probleem. Kindlustajad ei suuda selliseid projekte hallata ja hinnata. 

Autor: Hendrik Ross, Aramet OÜ juht ja Eesti Masinatööstuse Liidu liige