Autor: Mariliis Pinn • 24. august 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esimene alternatiivenergiasüsteem Naissaarel käivitati Lõunakülas dirigent Tõnu Kaljuste rajatud kontserdipaigas - päikesepaneelid katusel, tuulegeneraator Omari küüni otsa küljes ning akud ja muud pisemad asjad eraldi majakeses. Elektriprojekt on olnud väike osa suurest ettevõtmisest, mille Kaljuste kõigi kahtlejate kiuste ära on teinud, kirjutas Äripäeva kuukiri Oma Maja.

Nagu kogu projektiga, käis Ameerika mägede moodi üles-alla sõitmine ka elektriga. Mäletan filmist “Vastutuulesaar” kohta, kus öeldakse, et Eesti Energia on andnud nõusoleku Kaljuste Naissaare projektiga kaasa tulla, mis lihtinimese arusaama kohaselt pidanuks tähendama elektri toomist Naissaarele, tulevasse suvekodusse ning kontserdipaika.

Saare ainus püsielanik Petka pidas seda kuuldes peenikest naeru ning suhtus lubadusse skeptiliselt. Ta arvas, et see lubadus küll teoks ei saa ja kui saarel elades valgust majja tahad, pead ikka kütust mandrilt paadiga vedama ning generaatori töös hoidma.

Ühes asjas oli Petkal õigus: Eesti Energia Naissaarele ei tulnud. Aga dirigent tegi oma ideed teoks ja lahendas ka elektriprobleemi. Tõe huvides olgu kirjutatud, et Petka enda elamises toimiv elektrisüsteem, mis põhineb generaatoril ja akudel, on ka uuenenud.

Kõik algas generaatoristNagu enamikus energia püsiühenduseta kohtades, oli ka tulevase kontserdipaiga esimene elektritootja generaator. See veeti saarele siis, kui algasid ehitustööd, et ikka tööriistade akud laetud saaksid, saed vinguksid ning segumasinad undaksid. Edasise kohta meenutab Kaljuste: “Hakkasin päikeseenergia võimalusi uurima ja siis tuli üks akupank, seejärel teine, edasi tuulegeneraator, kuni energiasüsteem saigi rajatud ning hakkas tööle. Olen enamiku etendustest siin saarel teinud päikeseenergia abil ja mingit muret pole olnud.” Muret selles mõttes, et voolu ei jätkuks või mis veel hullem, elektri puudumise tõttu etendus ära või pooleli jääks.

Teoreetiliselt midagi väga hullu juhtuda vist ei saagi, sest tagavarasüsteem on olemas, generaator loomulikult. Aga saare elu on saare elu ja siin võib ilmal igasuguseid tujusid ette tulla. Eriti suuremate teatriprojektide puhul võib generaatori kasutamise tõenäosus suurem olla. Ka juhul, kui saarel peaks paar nädalat valitsema tuulevaikus või päevade kaupa pilves ilm.

Õnneks pole sellist ilma veel olnud, aga ette ei tea.

Saarel on mõlemat, nii tuult kui ka päikestSüsteem on ehitatud selliselt, et päikeseenergia on elektri tootmises esikohal ja tuul teisel. Kui generaatorit kasutama peab, siis nii, et see minimaalse tööga maksimaalselt energiat annaks.

Kui korraldataks eramajapidamistes töötavate generaatorite ülevaatus, teeniks Kaljuste oma kindlasti punkte moodsuse, võimsuse ja ökonoomsuse eest. Generaator on soetatud Inglismaalt. Eelmine generaator turtsus maja kõrval kuuris, uus on viidud majadest kaugemale ning kaevatud väikeste küngaste sisse varju. Ei paista välja ja häält pole kuulda. See on ülimalt oluline. “Kui generaator tundide kaupa kuuldekauguses müriseb, häirib see tõsiselt. Mõjub depressiivselt,” võtab dirigent teema kokku.

Tuulegeneraator kükitab Omari küüni katusel.

“Ehk peaks tuulik kõrgemal olema? Ma ei tahtnud masti ja vante keset õue. Küünipealne tundus visuaalselt väga sobiv koht olevat, generaator töötab ning midagi ikka toodab. Võib-olla leiame mõne parema koha,” mõtiskleb ta.

Jaapani päritolu ühekilovatine 17 kilogrammi kaaluv Zephir Airdolphin oli soetades maailmas kõva sõna. “See tuulik on ka Jaapanis käinud ja sealt tagasi tulnud. Oli niisugune olukord, kus pidin etenduse pärast tuuliku keset tormi seisma panema ning pärast ei hakanud see enam tööle. Tuulikut prooviti kohapeal parandada, kuid ei osatud ning saadetigi Jaapanisse remonti. Olin aasta tuulikuta, siis saadeti see tagasi ja nüüd töötab. Mida tehti, ma ei tea. Eks ta ole rohkem silmale vaadata kui tegelikult vajalik,” mainib maestro.

Ta näitab lahkelt oma valdusi, selgitab, mis ja kuidas tehtud, ning räägib plaanidest. Maailmamainega muusik on innovaatiline, püüab igalt poolt uut haarata. “See kõik on uus, täiesti uus maailm, mille avastanud olen. Ma ei teadnud varem, et üks prožektor võib nii vähe elektrit võtta; et võimendused ja kõik, mis muusikat edasi annavad, ei tarbi peaaegu üldse elektrit. Nii puhast häält kui siin küünis kahe pisikese monitoriga pole kuulnud üheski teatrisaalis. See on imeline. Hämmastav, kuidas tehniline pool on arenenud, kui efektiivne, ökonoomne. Millised lahendused, ja kui vähe kulutavad,” imetleb ta.

Päikeseenergia paneb teisiti mõtlema

“Päikeseenergiat ei saa hinnata ainult paneelide ja nende maksumuse järgi. See on asja üks külg. Tuleb vaadata, mis veel elektrit tarbima hakkab. Missugused lambid, missugune tehnoloogia. See kõik on üks suur ahel.”

Kaljuste on oma suvekodus ja kontserdipaigas teinud panuse päikeseenergiale. Päikesepaneelide hind on aastatega mitu korda odavamaks läinud, elektroonika – inverterid ja muu – on teinud kiire arengu. Kõik edeneb väga-väga hoogsas tempos ning see, mis praegu valdkonna viimane sõna, pole homme enam mitte. Igaüks peabki ise tunnetama piiri, millal süsteemi uuendada ja millal veel vara.

Päikese- ja tuuleenergiasüsteem tööle panna on üks asi, hoopis olulisem on, kuidas seesama süsteem õpetab mõtlema ja hakkama saama ning kuidas süsteem sunnib mõtlema asjadele, mida muidu ei märkaks ja mille peale ei tulekski. Kaljuste kirjeldab olukorda, kui elektrisüsteemi kuulus kaks erinevat akupanka, kuidas ta siis näidikuid jälgis ning pistikuid ühendas, et majadesse valgust jaguks ja veepump töötamiseks elektrit saaks.

Rajada suvekodu ning kontserdi- ja teatrisaal koos kõige sinna juurde kuuluvaga saarele, kus pole elektrit, kuhu pole laevaühendust ning kus elab püsivalt vaid üks-kaks inimest, on pöörane ettevõtmine. Kümned kooskõlastused, kohtumised ametnike ja poliitikutega, esimese projekti aia taha minek... Pettumus poliitikutes, ametnikes, olukordades, ehitajates. Aga Kaljuste ei andnud alla. Kontserdid ja etendused Omari küünis on vist alati kõik välja müüdud.

Leidis talukoha tänu Lennart MerileSee, kuidas dirigent Naissaarel koha leidis, oli õnnelik juhus. Oli õnn, et Bernhard Schmid ti talukoht oli müügis, oli õnn, et president Lennart Meri soovitas seda vaatama minna. Kuid Kaljuste otsiski parajasti ebatavalist paika, kus saaks korraldada kontserte, etendusi, meistriklasse.

Nii said kokku õnnelik juhus ja tugev tahe. Lisaks muidugi maestro kadestamisväärne sihikindlus ja julgus oma ideed ellu viia. Nüüd on siin kõik suurepärane, kogu kompleks, ja Omari küün eriti. “See on nagu Stradivariuse viiul, seinad on topelt. Tegemist pole enam tavalise küüniga, akustikud tegid akustilised paneelid, mis annavad meeldiva ja omapärase kõla. Ma ei tahtnud sellest küünist kirikut ega sõnateatrit teha. Kõik on korda läinud,” tutvustab Kaljuste küüni nüansse.

Arhitektuur kavandatud esinejaile

Kaljuste tunnistab, et on neid hooneid rajades mõelnud väga palju just esinejate peale. “Oleks hea, kui lauljad-näitlejad-pillimehed pääseksid artistide majast otse küüni. Et kui sajab, ei peaks märjaks saama. Ja et nad saaksid siin elada ja proovi teha,” räägib temas lavastaja. Kõik kokku – küün, majad, saun ja kuurid – on haruldane arhitektuurikompleks.

“Elu ise on kavandanud siinse arhitektuuri. Kõik on orgaaniliselt kujunenud. Aga võrreldes talu algse plaaniga on majakesed küll diametraalselt vastupidi asetunud.”

Ei jää üle muud, kui nõustuda. Iga hoone, iga detail on õiges kohas. Tervik. Vaade, mis kontserdipaigast avaneb, on niivõrd haruldane, et seda on raske kirjeldada. Kaljuste on rahul. Nüüd, aastaid hiljem, ei igatse ta saarele enam Eesti Energiat. Praegu on kõik hästi, ja las jääbki nii.

Alternatiivenergia kasutamise võimalustest kuuleb lähemalt 24. septembril toimuval seminaril "Säästlik energia". kavaga saab lähemalt tutvuda SIIT.