Eesti päikesepaneelid Arktikast kõrbeni

Naps Solari Tänassilma tehases undab, sireenitab, on müra ja vaikus vaheldumisi, ühes nurgas sähvatab aeg-ajalt paneelide testpäike, kui Naps Solar Estonia OÜ tegevjuht Ander Pukk konveierilintide vahel tutvustavat ringkäiku teeb.

Naps Solari tehas on Eestis paneele tootnud allhankefirmana alates aastast 2001, enne seda tehti üksikuid tööoperatsioone, kirjutas Äripäeva kuukiri Oma Maja. Ligi kümme aastat kogemusi kogunud, rajati aastal 2010 oma ettevõte, varustati tehas uute seadmetega ja ehitati tegevus üles senisest paremal tasemel. Tehnilise ja materjalitaustaga Ander Pukk ongi ettevõttel sellest ajast silma peal hoidnud.

Vastu ootusi selgub, et päikesepaneelidele Eestis väga meeldib. “Mujal on klimaatilised tingimused palju raskemad,” räägib Pukk. “Kõige raskemad on mäed, kus on suured temperatuurikõikumised, lisaks kõva tuul, vibratsioon, lumekoormus, mis kõik vähendavad paneeli eluiga.” Teine äärmus on kõrbed, kus pole küll niiskust, mis mõjuks paneelile halvasti, kuid on see-eest üliintensiivne päike, selle intensiivsus on kaks ja pool korda suurem kui Eestis. Peale selle on seal palju tolmu ning tuul veab liiva igale poole.

“Naps Solari paneele on näiteks polaaruurimisjaamades, Aafrikas, Aasias, Tais, Vietnamis, Kesk-Ameerikas, praktiliselt igas maailma riigis, vähemalt üks,” loetleb mees keset tehaseruumi viimase aja tehinguid meelde tuletades ja nendib, et viimasel ajal on Eesti müük kasvanud ja mujal kahanenud. “Pigem läheb kaubaks ELi lõunaossa, Lähis-Idasse, ka lähiriikidesse, Soome teeme praegu rohkem kui varem.”

Omad paneelid Valges Majas
Algul valmisid Naps Solaris väikepaneelid, seejärel järjest enam ka suured, tavamõõdus paneelid ning aasta-aastalt on sagenenud erimõõduliste paneelide valmistamine.

Kuhu maanduvad tavapaneelid, on üsna selge, kuid peale selle jõuavad Naps Solari paneelid ka näiteks merepoidele ja tänavavalgustussüsteemidele. Pukk meenutab ka koostööd Bikeepiga, kes soovis tehnilist abi, kuidas lahendada Californias elektrijalgrattapargi laadimisseadmed. “Valges Majas on ka meie paneel, ehk isegi mitu. Seal on ventilatsioonis gaasianalüsaator, mis kogu aeg mõõdab, et õhus ei oleks mürkaineid. Selle töö peab kogu aeg olema dubleeritud,” räägib Pukk oma tehase päikesepaneelide kasutuskohtadest.

Kumb on enne, kas uuenduslik tehnoloogia või uuenduslikud mõtted, mida selle tehnoloogiaga teha võiks? “Kõigepealt on vajadus, ma arvan, siis hakatakse mõtlema, kuidas seda probleemi lahendada,” tõdeb tegevjuht.

0,2 mm habrast jõudu
Kogu tants tehases käib imeõhukese, kõigest 0,2 mm paksuse ränielemendi ümber. “Paneeli valmistamise idee ongi selles, et elementi tuleb välisolude eest kaitsta. See tuleb kapseldada neutraalsesse keskkonda, mis võimaldab tal pikka aega ebasoovitavates oludes, nagu katusel on, vastu pidada. Kogu muu tegevus käib selle ümber, et säilitada tema algset võimsust,” alustab Ander Pukk jootmismasina juurest, kus traadi abil valmivad sinistest ruudukestest pikad elemendilindid. Paneeli esikülg ja tagakülg on erinevad poolused, traat läheb ühe alt ja teise pealt. Nagu patareid kokku pannes pinge kasvab.

“Protsess on võrdlemisi lihtsakoeline, võtad materjalid ja joodad omavahel kokku, hiljem laminaatoris saab erinevatest kihtidest üks paneel,” kirjeldab ta ja jätab esialgu mainimata, et selle lihtsa protsessi hulka kuuluvad kvaliteetse algmaterjali tootjate väljaselgitamine, silmale nähtamatute mikropragude otsimine, juuksekarvade ja muu tolmu konveierlindilt eemalhoidmine ning õige temperatuuri ja vaakumi sättimine. Lisaks iga üksiku paneeli testimine, nummerdamine ja 25 aastaks andmete säilitamine.

“Materjalitootjaid on maailmas hästi palju. Paberite järgi on kõik väga head tegijad, aga kui hakkad katsetama, siis tuleb erinevus välja,” märgib Pukk ja selgitab, et erinevus seisneb tehnilistes nüanssides. Näiteks kui habras on element ja kui palju see kaotab oma võimsust, kui see klaasi alla panna.

Räni puhastamine on kallis tegevus, seega õhem element annab lõpptoote hinnalt otsest säästu. “Elemente enam palju õhemaks teha ei saagi, muidu tekivad juba uued probleemid,” ütleb ta.

Ränielementi kaitseb nähtamatu kile
Klaas, mida paneelide tegemisel kasutatakse, on algusest peale eriline, see pole aknaklaas ega ehitusklaas, mida mujal kasutatakse. “See on eriti suure läbipaistvusega, väikese rauasisaldusega, natuke krobelise pealispinnaga, et poleks peegeldusi ja et saaks päikeselt rohkem energiat kätte,” sõnab Pukk.

Klaas kaetakse valge kilega, millele asetatakse kokku joodetud elemendiribad, et tekiks vooluring. Seejärel läheb peale teine samasugune kile ja paneelid sõidavad edasi laminaatorisse, kus tuleb mängu keemia.

“See piimjas kile on segu ainetest, mis kõrge temperatuuri mõjul hakkavad omavahel reageerima. Laminaatoris ained ühinevad ja tekib täiesti läbipaistev kummilaadne aine, mis on ränielemendile kaitsekestaks,” tutvustab mees masina kõrval, milles on parasjagu 140 kraadi ja -1000 millibaari ehk absoluutne vaakum nagu kosmoses.

Paneelide solaarium
Kui laminaatorist väljunud paneelid on jahtunud, lõigatakse servadest üleliigne kile ära. “Seejärel testime,” sõnab Pukk.

Testmasin annab paneelile tugeva valgusimpulsi – 1000 vatti ruutmeetri kohta – ning arvuti mõõdab ära, kui palju paneel voolu välja annab. See tulemus kirjutatakse ka tootekleepsule. “Enne ei lähe välja ükski paneel, kui on kindlalt teada, mis tema lõplik väljastus on. Kuna garantiiaeg on hästi pikk, siis me peame kõiki neid andmeid ka kaua alles hoidma,” selgitab ta päevitavate paneelide masina ees, mis muide on kunagise Naps Solari töötaja loodud firma toode.

Viimasena kleebitakse paneelile ümber raam ja pannakse peale tootekleebis. Uurime fotograafiga, kus näeks nüüd kõrgeid valmis paneelide virnasid. Tegevjuht ütleb natuke naeruselt, et neil on praegu paneelikriis: “Müük läheb nii hästi, pole midagi anda pildistamiseks!” Üks virn siiski on, kus paneelid on laotud, alumine pool ülespoole. Laia raami sees ei paista võhiku silmale midagi olevat ning Ander Pukk selgitab, et tagakülg ongi väga õhuke, kõigest 0,35 mm. “See on materjalitööstuse revolutsioon, et selle 0,35 mm sees võib olla kuni viis erinevat materjalikihti. See peab vastu ükskõik kus,” kinnitab ta.

Punase täpiga märgitud plaadid
Ühe seina najal seisavad paneelid, mis on märgitud punase täpiga. “Siin on sees olnud mikropragu, mida polnud silmaga näha, ning laminaatoris läks see katki,” selgitab ta. Mõni praak on selline, mis mõjutab paneeli eluiga, need lähevad otse prügikasti. Aga osa praaki on selline, mis praktikas tootmist väga palju ei mõjuta. Sellised paneelid müüakse huvilistele soodsama hinnaga maha.

Üle õla sülitades märgib Pukk, et enamikule praagist saavad nad kohe jaole. Ta märgib, et paar korda on mõne paneeliga juhtunud inimlik hooletusviga. Näiteks kui tuleb käsitsi vooluringe kokku joota, siis mõnes kohas pole ühendus hea. “Testris on korras, aga välitingimustes paari kuu jooksul kontakt halveneb ja paneel ei tooda enam nii hästi. Siis me vahetame selle lihtsalt välja,” sõnab ta.

Palju suurem probleem on siis, kui paneel kollaseks või pruuniks tõmbub. Siis on olnud lamineerimisprotsess vale või on materjal ise madala kvaliteediga. Pukk mäletab, et on näinud Hiina paneelidega kahte sellist juhtumit. “Kui kile värvi muudab, siis see takistab valguse pääsu elemendi peale ja tootlikkus kahaneb,” selgitab ta ja rõhutab, et kui garantiiaeg on 25 aastat, siis see on väga suur vastutus.

Meelega tumesinine
Räni ise on grafiithall ja säbruline, aga see kaetakse energia püüdmiseks sinise peegeldumisvastase kattega. “Tootjate kaupa võib toon pisut erineda ja õhu käes on see teist värvi kui klaasi taga,” selgitab Pukk. “Selle peale mõtleb elemenditootja, et kuidas saada kõige efektiivsem toode, kui see on juba lamineeritud.”

Nüüdseks tehakse juba ka teist värvi paneele, et arhitektidel oleks põnevam erinevaid fassaadilahendusi teha. “Värviline paneel on visuaalselt huvitavam ja see on ka kallim, kuna see on n-ö disainiga pooleks,” sõnab ta, lisades, et reeglina värviline paneel ka toodab veidi vähem. “Aga see pole märkimisväärne vahe, standardpaneeli kohta on vahe umbes 5 vatti.”

Mänguasju ei tee
Väikseimad paneelid, mis siin tehases valmivad, on umbes 50vatised, suurusega 40 × 50 cm ning mõeldud merepoidele. Pudipoodides leitavad 10 cm suuruste päiksekatetega välisvalgustid on aga pigem mänguasjad. “See on rohkem inimeselt raha äravõtmise skeem, ega nad väga ei tööta,” ütleb Pukk naerdes ja täpsustab, et ilmselt need natuke siiski hõõguvad ja pakuvad omanikule natuke rõõmu ikka. Ta lisab, et ka nende paneelidest on inimesed ise proovinud midagi teha, näiteks akulaadimispunkti elektriautole. “See on nagu osavate käte ring, inimesed tahavad ise teha ja proovida.”

 

Naps Solar Estonia tegevjuht Ander Pukk osaleb ka 24. septembril toimuval seminaril "Säästlik energia", kus tutvustatakse Eestis saadavaid päikesepaneele. Loe seinari kohta lähemalt SIIT.

Osale arutelus

  • Elen Luht

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara