Autor: Marta Jaakson • 2. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Justnimelt keskkonnaministeeriumi käskkiri 1319 jagab kaevandajate vahel ära põlevkivi kaevandamismäärad ja nende proportsioonid. See sama käskkiri on aluseks keskkonnaministeeriumile, mis ei võimalda neil ka näiteks täna vabaks jäänud kaevandamismahtu mõnel teisel ettevõttel üle võtta.

Seadus ütleb, et ettevõtjatel tuleb kaevandamismäärade jagamise soovil teha kokkulepe. Seda pole aga aegade algusest sündinud. 2008. aastal jagas samuti keskkonnaministeerium kaevandamismäärad ettevõtete vahel laiali, kuna kokkulepet ei sündinud. Kokkuvõttes ei ole ministeerium oma sõnadest valmis taganema ning on võtnud seisukoha, et keskkonnaministeeriumi käskkirjast võib üle astuda vaid riigikogu seaduse muutmisega.

VKG soovib 21. mai 2013. aasta keskkonnaministeeriumi saadetud vastuse tühistamist ja soovib, et kohus saadaks VKG esitatud taotluse uueks otsustamiseks.

VKG soovib oma aastast kaevandamismäära tõsta 1,6 miljoni tonni võrra. Nende hinnangul on keskkonnaministeerium määrusega loonud olukorra, kus ei ole võimalik konkurentsiolukorda realiseerida. VKG rõhutas istungil, et määrusega paika pandud kaevandamismäärad said olla ainult ajutised. Samuti rõhutas VKG kaitsja kohtus, et VKG kaevandamismäära suurendamine ei tooks kaasa ei üldist aastase kaevandamismäära ületamist, vaid seda saaks teha vabanenud mahtude arvelt, mida on nende sõnul ligi 4 miljonit tonni.

Keskkonnaministeeriumi kaitse sõnul ei ole aga ministeeriumil võimalik ühe ettevõtte kasuks teise ettevõtte mahtu vähendada. Kohtus nenditi, et reaalne vajadus võib küll olla, ent ministeeriumil puudub selleks pädevus, viidates taaskord sellele, et ministeeriumi piirab ministeeriumi enda loodud käskkiri.

Ministeeriumi avalike suhete juht Liis Raadla märkis, et käskkirja õigusliku alus tuleneb maapõueseaduse paragrahv 42 lõige 3st, mis ütleb, et kui ettevõtted kokkulepet ei saavuta, siis vähendatakse iga kaevandamisloa omaniku aastast põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalset määra proportsionaalselt. "Käskkirjaga 1319 vähendatigi ettevõtete mahtusid kõigi kaevandajate suhtes proportsionaalselt, et tagada põlevkivi kaevandamine seaduses sätestatud põlevkivi aastase kaevandamismäära piires. Selle proportsiooni muutmine eeldab ettevõtete omavahelist kokkulepet," selgitas Raadla.

Eesti suurim erakapitalil tegutsev põlevkivitööstus Viru Keemia Grupp on keskkonnaministeeriumi kohtusse tirinud ühtekokku seitsme kohtuasjaga. Ministeeriumi asekantsleri Ado Lõhmuse sõnul on firma ministeeriumi kohtusse tirinud viimase kolme kõigi otsuste järel.

Rohumaa sõnul on keskkonnaministeeriumiga kohtutee ette võetud kahel põhjusel: kokku lepitud kaevandamismäärad ja Ojamaa kaevanduse kaevandamisluba.

2013. aastal avas Ida-Virumaal Mäetaguse vallas VKG Ojamaa kaevanduse, mille põlevkivi varu hinnati 58 miljonile tonnile ja tegutsemisaega 15–17 aastale, täna ei ole VKG-l aga seal kaevandamismäära piiri tõttu võimalik kaevandada.

Tallinna halduskohus teeb otsuse 3. märtsil 2015.