22. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestis tekib elaniku kohta 150 kg pakendijäätmeid, mis on üle Euroopa Liidu keskmise taseme. Et tagada pakendiregistrile esitatud andmete õigsus, võttis Riigikogu 2013. aastal vastu seadusemuudatuse, mis muutis pakendiregistrile esitatavate andmete audiitorkontrolli kohustuslikuks. Selle sammuga loodab riik, et registrile esitatavad andmed saavad õigeks ning riigil tekib korrektne andmestik pakendite taaskasutamise kohta.

Kohustus pidada pakendite üle arvestust on kõigil ettevõtetel ja organisatsioonidel, kes:

• toovad Eestisse müügiks pakendatud kaupa,• toodavad Eestis müümiseks pakendatud tooteid,• pakendavad tegevuse käigus täiendavalt tooteid (toote müümisel või transportimisel).

Eestisse toodud ja müüdava kauba puhul peab igal ettevõttel olema koguseline arvestus turule suunatud pakkematerjali kohta liikide lõikes. Vastasel juhul ei suudeta aasta lõpus koostada aruannet, mitu kilo ja mis liiki pakendid turule lasti. Aruande õigsust peab kontrollima audiitor ja väljastama selle kohta audiitori aruande.

Erandina on pakendiregistrile andmete esitamisest vabastatud ettevõtted, kelle aastased turule lastavad kogused on väikesed, st plastpakendi kogus jääb alla 100 kg ja muust materjalist pakkematerjali kogus alla 200 kg.

Seadusemuudatus puudutab ligikaudu 2500 ettevõtet. Lisakohustus on tõenäoliselt väljakutse nii ettevõtjatele kui ka audiitoritele, sest audiitori kontrollitud aruanne tuleb esitada enne 30. juunit 2015 ehk pakendiaruande kontroll langeb majandusaasta aruande kontrollimisega samasse perioodi.

Ettevõtte riskid vigase pakendiarvestuse korral

Kõikide audiitori aruandes märkuse saanud ettevõtjate nimed saadab keskkonnaministeerium maksuametile, kes seejärel tegeleb teemaga edasi. Võimalik ebatäpsus pakendiarvestuses ei või olla ülemäära suur, sest keskkonnaministeerium on andnud ette piiri, mille kohaselt arvestusviga, mis ületab 5%, tähendaks märkust audiitori aruandes.

Juhul, kui ettevõte ei ole kõiki pakendikoguseid taaskasutusorganisatsioonile üle andnud, tähendab see, et ettevõte on ise nende koguste taaskasutamise tõendamise eest vastutav. Kui seda teha ei suudeta, tekib ettevõtetel sellelt koguselt pakendiaktsiisi tasumise kohustus. Aktsiisi määraks on olenevalt materjali liigist 0,6–2,5 eurot pakendi kilogrammi kohta.

Probleemide ennetamiseks on esimene samm üle vaadata, kas ettevõttes on olemas läbipaistev arvestus pakendite üle ning nõutavad algdokumendid. Kui arvestus puudub või on ebatäpne, võib see tähendada, et audiitor ei saa kinnitada, et pakendiregistrile esitatud andmed on õiged.

Teiseks tuleb analüüsida, kas kõik kogused, mis peavad olema aruandes deklareeritud, on õiged. Kehtestatud reeglid annavad mitmeid erandeid, mida ei loeta pakendiks, kuid samas võidakse pakendiks lugeda ka materjale, mille peale ei pruugi ettevõtja tulla. Näiteks kui panna jagatav tootenäidis kingikotti, muutub kingikott kohe pakendiks. Kahtluse korral on mõistlik küsida ennetavalt nõu audiitorilt või pakendiregistrilt.

Täismahus artiklit loe ajakirjast "RP Praktik".

Samal teemal lähemalt: 30. Jaanuaril korraldab toostusuudised.ee loeng-seminari „Pakendiaruande auditeerimine – kuidas täita valutult uut kohustust?“. Loengus tutvustatakse muutusi Pakendiseaduses, Balti Veski juht Ergo Neeme räägib, kuidas valmistuti ettevõttes pakendiaruannete auditeerimiseks, Grand Thorton Rimess vandeaudiitor Tarmo Rahkama viib osalejatega läbi lühikoolituse, kuidas viia ettevõttes käbi ettevalmistus pakendiauditiks.

Autor: Kaido Vetevoog