Autor: Raigo Neudorf • 18. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

11. septembril toimus Tööstusuudiste, TTÜ Mektory ja OÜ ITBS ühine 3D printimise töötuba „Ideest tooteni“, kus fookuses olid 3D printimise pea piiritud võimalused nii erinevatele tööstusharudele, ettevõtetele kui tavakasutajatele.

3D printimise valdkond tervikuna on viimastel aastatel väga kiiresti arenenud. Töötoa lektor ja OÜ ITBS üks asutajaid Taavi Kikas meenutas, et esimeste Eestisse jõudnud 3D printeritega nähti omajagu probleeme: printeritel puudusid turvakihid, esines probleeme arvutiühendusega ning näha polnud ka statistika selle kohta, mis printer kui palju prindib. Tänu tehnoloogia arengule on tänaseks paljud sarnased probleemid lahendatud.

„Tulevikus saab iga kasutaja ise defineerida prinditava toote omadused ja kogused. Juba täna on võimalik võtta plastpudel, panna see 3D printerisse ja lasta sellest välja näiteks malenupp. Tulevikus on võimalik plasttaarast hakata valmistama uusi tooteid,“ märkis Kikas.Ulmelised hinnad on asendunud taskukohastega

3D printimine leiutati 1984. aastal ning sellega pandi alus ka võimalusele pöörata senised tarneahelad pea peale – 3D printimise puhul ei pea valmistama erinevate toodete loomiseks valuvormi või sõitma Hiinasse oma tootele konkureerivat hinda kauplema.

„Toote valmistamine toimub kas sinu enda või sinu poolt valitud partneri juures,“ selgitas Kikas. Väga lühidalt öeldes on 3D printimine virtuaalse objekti loomine reaalsusesse.

Kui näiteks 1986. aastal võis lihtsa plastmassist vaasi printimine maksta ulmelisi summasid (ca 30 000 dollarit), siis täna maksab sarnase toote valmistamine mõne euro. Üheksakümnendatel tekkisid esimesed personaalkasutuseks mõeldud 3D printerid, mille hind ulatus sadadesse tuhandetesse dollaritesse. Täna saab sarnase printeri kätte mõne tuhande euroga. Kõik see on toimunud tänu kõnealuse tehnoloogia peadpööritavale arengule, mis on ka hindu kümneid ja isegi sadu kordi odavamaks kruvinud. „Üks päev 3D printimises on nagu 30 päeva tavaelus,“ nentis Kikas.

Kuigi viimasel ajal on palju räägitud sellest, et 3D printimise tehnoloogiad jõuavad õige pea ka kodukasutajateni, hindab Kikas, et nii lähitulevikus see siiski ei toimu.„3D printerite tootjad on läinud seda teed, et hakanud looma oma tarkvara. Kahjuks ei mõelda lõppkasutaja peale, kes soovib lihtsalt asju teha.“Küll on tehnoloogia arenenud tänaseks nii kaugele, et uusi objekte, mudeleid ja tooteid saab printida väga erinevast materjalist: liimist, plastikust, betoonist, šokolaadist, metallist jne.Printida saab kõike

Kikase sõnul on üks põnevamaid teemasid elusrakkude 3D printimine. See tähendab, et bio-3D printimise puhul on võimalik inimeselt võtta tema DNA-proov ja panna see katseklaasi kasvama, et selle põhjal siis näiteks uut kätt või südant printima hakata. Täna on see tehnoloogia küll veel lapsekingades, kuid esimesed läbimurded on juba tehtud. Näiteks Iisraelis anti luba teha eksperimentaalne operatsioon naisele, kes oli koljukasvaja tõttu kaotanud nii nägemise, kuulmise kui ka kõnevõime.„18 tundi kestnud operatsioon läks väga hästi ning täna see naine kuuleb, näeb ja saab jälle rääkida,“ märkis Kikas.On ka teisi põnevaid näiteid. Näiteks on sakslased arendanud viimased 10-15 aastat paberi 3D printerit, kus kiht kihi haaval lõigatakse paberit ja jõutakse lõpuks soovitud mudelini. Seejuures on võimalik printida täisvärvidega ja anda loodavale objektile  väga ilus pinnakvaliteet. Selle tehnoloogia ainus miinus on, et objektid on väga haprad ja neid tuleb järeltöödelda.Spordimaailmas hakkasid Nike ja Reebok mikronitäpsusega skaneerima võistlejate jalgu.  Selle tulemusena sündis inimese jalast väga täpne 3D mudel, mille põhjal valmistasid spordivarustuse tootjad spordijalatsid, mis kaaluvad 10 korda vähem kui masstootmises valminud tooted.Juba täna prinditakse ruumisuuruste printeritega uusi kappe ja laudu ning varsti võib olla täiesti tavaline, kui inimene laseb endale printida näiteks soovitud köögimööbli.

Kiirelt arenev haru on ka liiva ja liimi erinevad tekstuurid, mis võimaldavad ehitada väga kiirelt väga suuri objekte. Üks ettevõte prindib sellise seguga maju ja hütte ja said ka auhinna, mille abil nad edasi arenevad.

„Juba müüakse ka 3D prinditud kingi ja T-särke. Ma ise printisin meie presidendile (Toomas Hendrik Ilves – toim.)  3D kikilipsu, mille üle tal oli siiralt hea meel,“ märkis Kikas.Tema sõnul võib sarnaste näidete jada pea lõputult jätkata. Kikase hinnangul toimub aga suurem äriline muutus siis, kui igaühel on võimalik enda maitse järgi 10 000 euroga betoonist maja printida.