Autor: Raigo Neudorf • 29. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mitmed tööstusettevõtted tunnevad huvi  sektori tarbeks koostatud riikliku arengukava vastu. Kas riigil on plaan selline arengukava koostada?

Olen poliitikas olnud 7 aastat ja näinud erinevate arengukavade väljatöötamist. Paraku olen ka näinud, kuidas neid arengukavu ei täideta. See on kurb. Inimesed näevad vaeva ja teevad tööd,  riik suunab sellesse oma ressursse, kuid kõik see jääb lõpuks lauasahtlisse tolmu koguma.  Aga saab ka teisiti. Kõigepealt on vaja tõstatada eesmärk, miks ja kuidas me seda teeme. Siis on mõtet küll. Enne, kui seda tegema hakata, peaks tõusma nii riigis kui ministeeriumis arusaam, et majandust Eesti riigis veabki tööstus. Kui me saame aru, et majanduse areng koosnebki tööstusettevõtete arengust, on juba suur samm edasi. Siis on võimalik välja töötada ka erinevaid poliitikaid.Minu arvates ei ole võimalik läheneda asjale nii, et teeme ühe tööstuspoliitika – me peame tegema seda sektorite kaupa ja koostöös erialaliitudega. See ei ole selline koostöö, et meie siin ministeeriumis hakkame otsast nikerdama ja siis ütleme muuhulgas erialaliitudele, et öelge teie ka midagi. See peab olema väga integreeritud koostöö. Meie saame olla initsiaator ja asja kokkukirjutaja. Samuti saame hiljem jälgida, et seda ellu viiakse ja iga aastaselt uuendatakse. Sisend sektori muredest ja rõõmudest peaks aga tulema liitude poolt, sest kõige paremini valdavad seda infot ettevõtted ise. Igal ametnikul peab olema see arusaam, et me töötame ettevõtjate heaks, mitte vastupidi.

On teil tunne, et praegu seda arusaamist napib?

Inimesed on erinevad ja on erinevaid näiteid.  Liiga palju on sellist suhtumist, et ametnik teab, milline on õige poliitika. Liiga palju on sellist „kaasamist“, et kui tahad, siis ütle oma arvamus, aga seda väga harva arvestatakse, sest „meie teame kuidas asjad tegelikult käivad“.  Sellist suhtumist tahan ma muuta. Ainult siis on mõtet arengukavadel ja võimalik ka sisuliselt edasi minna. Majanduspoliitika ja arengukavade väljatöötamine peab toimuma väga sisulises koostöös.

Kui aktiivselt on erialaliidud või tööstusettevõtted ise nende teemadega teie poole pöördunud? 

Ma olen kohtunud väga paljude erialaliitudega. Huvi kokku saada ning oma muredest ja rõõmudest rääkida on päris suur. On selge, et minister ei saa lahendada kõiki probleeme selle tunni jooksul, mil ümber laua istutakse. Aga probleeme on palju. Kui on soovi, siis need probleemid ja võimalikud lahendused peaksidki jõudma arengukavadesse. Me peame arvestama sellega, et Eesti pole enam odava alltööjõuga riik. Seetõttu on ka arengukavad üsna keerulised ja me peame nendes nõudma iseendalt ja ettevõtjatelt ambitsioonikaid tulemusi. Sellel peab olema mõte, miks me selle paberi koostame ja kuhu tahame jõuda.

Mainisite, et arengukavu peaks koostama sektoripõhiselt. Kas mõnes tööstusharus töö juba käib?

Hetkel on meil olemas turismisektori arengukava, kuid teistes tööstusharudes mina ei tea, et oleks. Suurem töö on igal juhul ees. Mina näen, et selliseid asju on vaja, aga see nõuab pingutust kõigilt. Ametnikud peavad aru saama, et see pole paber paberi pärast, vaid midagi sellist, mida me tahamegi ellu viia. Samuti nõuab see sisendi andjatelt tõsist pingutust ja koostööd. Arengukava ei tohiks piirduda sellega, kuidas me Euroopa vahendeid kasutame, vaid peaks olema palju laiem ja arvestama sellega, milline on riigi ja ettevõtjate panus. 

Millised on riigi jaoks prioriteetsed sektorid?

Riik on läbi Arengufondi välja töötanud 3 põhisektorit. Nendeks on IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia –toim.), meditsiinitehnoloogia ja ressursside väärindamine.  Samas olen seisukohal, et me ei tohi liialt mõelda, et need kolm ainult ongi ja teiste sektoritega me ei tegele.IKT sektori puhul on tegu paljuski ka imidži küsimusega – me müüme Eesti riiki läbi selle, et meil on e-riik. See tuleb riigile kasuks, et tal selline imidž on. Kui me oleme tublid IT-s, siis järelikult on meil ka kõrge lisandväärtusega majandus ja targad inimesed. Loomulikult ei saa kogu riigi tähelepanu seal olla. Minu sõnum teiste sektorite  esindajatel on siiski see, et riik ei tegele ainult IKT sektori arendamisega .

IKT valdkonnal on majandusministeeriumis lausa oma asekantsler Taavi Kotka näol.  Kas MKMi võiks tekkida ka tööstuse asekantsler?

Nii ja naa.  Ühest küljest ulatub tööstus igale poole. Meil on olemas energeetika asekantsler, kelle alla kuulub energeetikatööstus. Siis on meil siseturg, kuhu kuuluvad ehitus ja tööstus. Transporditööstus seisab meil samuti eraldi. Kui need valdkonnad kõik kokku panna, tekiks justkui vajadus mega-asekantsleri järele. Selles valguses ma ei tea,  kui hästi see tööle hakkaks. Nimetus üksi ei muuda midagi -  seal peab ka sisu taga olema. Sel juhul peame vaatama kogu struktuurile otsa. Ma ei ütle, et see on paha mõte, pigem arvan, et see annaks kindlasti impulssi juurde. Ka minul oleks kellelegi otsa vaadata ja küsida, kuidas tööstuspoliitikaga läheb. Ma ütleksin, et see on tõsine mõttekoht.

Osa tööstusjuhte väidab, et suhtlus MKMi ametnikega ei kanna tihtipeale vilja ja oma muredele lahendust ei leita. Üks põhjus olevat see, et ametnike seas on vähe spetsialiste, kes sektorit läbi ja lõhki tunnevad. Kuidas seda olukorda parandada?

Osa meie ametnikest on tulnud vastavast sektorist, kuid on ka neid, kellel konkreetse sektori kogemus puudub. Ma arvan, et kui ametnikul on olemas konkreetse sektori kogemus, tuleb see töös kasuks. Minu jaoks on aga oluline suhtumine.  Ametnikud peaksid aru saama, et nemad on riigi ja ettevõtte vahendajad. Kui sa oled mõistlik, siis viid ennast valdkonnaga kurssi ja püüad leida lahendusi.Olete ka ise tööstuse taustaga. Kui paljud kunagised mured on aktuaalsed ka täna?

Tulin ehitusmaterjalide tööstusest poliitkasse 7 aastat tagasi.  Täna ütleksin, et kõik probleemid on samad. Eestis annab ehitussektor üle 5% SKTst. Sellele lisandub veel kinnisvaraarendus, mis on 7% kandis. Samal ajal töötab ministeeriumis ehitusvaldkonnaga 3-4 inimest. See pole kindlasti proportsioonis ja nendele inimestele on pandud liiga suur töökoormus.Kui ma sain ministriks, pöördusid minu poole ehitusmaterjalide tööstuse liidu esindajad ametliku kirjaga. Nende üks mure oli, et olukorras, kus keskkonnaministeeriumis töötatakse välja maapõueseadust ja plaanitakse tõsta ka keskkonnatasusid, puudub majanduslik mõtteviis ja MKMist pole seal esindajat. Ma kutsusin ehitusosakonna inimesed välja ja minu sõnum oli, et sellist asja ei saa me lubada, et me ei seisa oma klientide eest.Tööstussektori üks mure seisneb ka selles, et noored ei tunne valdkonna vastu huvi. Levinud on arvamus, et palgad on madalad, peab tegema rasket ja musta tööd. Kas riigil on nägemus, kuidas tööstust noorte seas popimaks muuta?

See on keeruline - hoogtöö korras või sõrmenipsuga seda ei tee. Minu käest on küsitud, et miks meil õpib nii palju inimesi hotellimajandust ja miks need noored ei võiks hoopis infotehnoloogiat õppida? Aga see pole päris nii, et inimene, kes õpib hotellindust, on võimeline ka programmeerijaks õppima. Mõni kindlasti on, aga inimesel peab olema selle asja vastu huvi ja ta peab olema ka võimeline seda õppima.Inseneridega on sama lugu. Me ei saa öelda, et meil on palju sotsiaalteadlasi ning osa neist võiks inseneriks õppida. Kui inimesel on humanitaarhuvid, siis ta tehnilisi asju õppima ei lähe. Eks uue põlvkonna kasvatamine käib ka eeskujude najal, kuid kõik ei lähe ka siis insenerideks.Seda, et puudub riiklik tellimus, öelda  ei saa, kuna tellimus on täiesti korralik olemas. Kuulsin, et TTÜ pidi tegema isegi täiendavad sisseastumised teatud insenerierialadele, kuna kokku ei tulnud piisavalt soovijaid.Populariseerimine on küll teema, kuid see ei käi nii, et teeme tohutu turunduskampaania. Reaalained on meil ju koolides olemas ja neid tohutult juurde panna oleks keeruline. Kui koolides pakutakse näiteks robootikaringe, siis see kindlasti aitaks kaasa. Me peame hakkama huvi äratama maast madalast. Kindlasti aitavad kaasa huvialaringid ja isiklikud eeskujud.  Kõik hakkab ikkagi lapsepõlvest ja koolist pihta. Samuti on ellu kutsutud OSKA programm, et riiklik koolitustellimus vastaks ka reaalselt ettevõtete vajadustele. See on suhteliselt värske programm, kus osalevad majandusministeerium, haridusministeerium, rahandusministeerium, Tööandjate Keskliit ja Kaubandus-Tööstuskoda.

Kuidas suhtute ettepanekusse, et kui riik toetusi jagab, võiksid eelistatud olla kohalikul kapitalil põhinevad ettevõtted?

Öeldakse, et kapitalil pole rahvust, aga on ikka küll. Välisinvesteeringud on Eestisse oodatud, aga reeglina on senised välisinvesteeringud ikkagi allhanketööd. Brändikeskust naljalt siia ei tooda, aga suur raha lähebki just brändikeskustesse. On oluline, et me pöörame näo Eesti kapitali ja oma ettevõtjate poole, sest kui nemad siin midagi arendavad, on ka bränd siin ja raha jääb samuti siia. Kuna me kuulume Euroopa Liitu, ei saa me teha ekstra erandeid, et Eesti kapitalil põhinev ettevõte saab seda, teist või kolmandat. Küll me saame kaupu tarbides osta alati midagi kodumaist. Soomlased ja rootslased oskavad seda väga hästi.Seni on EAS ja KredEx toetanud uute ja alustavate ettevõtete tegevust. See pole päris õige. Ka neid tuleb toetada, kuid see pole õige, et kogu tähelepanu on seal. See meenutab mõnda kampaaniat, kus öeldakse, et ainult uued kliendid saavad soodustusi. Jõudu peab juurde andma ettevõttele, kes on juba jalad alla saanud.  Tean, et EASi uued plaanibki rohkem tähelepanu pöörata juba tegutsevatele ettevõtetele.

Kuidas maapiirkondades tööstust edendada?

Esmalt peame aru saama, kas me tahame maal tööstust arendada. Kui me tahame, siis leiame selleks ka võimalused. Maapiirkondades on täna rida probleeme, mida annab leevendada. On näiteks suur vahe, kas ettevõte asub Jüris või Räpinas, kuna ettevõtete transpordikulu erineb oluliselt. Kuidas me saame aidata ettevõtjat, et ta siiski Räpinasse oma ettevõtte loob? Palju loeb korralikust infrastruktuurist. Minu ettepanek on, et teeme ära  Tallinn-Tartu maantee neljarajaliseks kuni Paideni aastaks 2020. Sellest oleks palju abi.Tööstusettevõtetele on oluline kulu ka elektrienergia. Me saame väga lihtsalt teha erisuse, et ettevõtetel, kes asuvad väljapool suurpiirkondi, on vabastatud elektriaktsiisist Euroopa Liidu miinimumnõuetele vastavalt. Täna on tööstusettevõtetel see ligi 8 korda kõrgem kui ELi normid seda nõuavad.  Samuti on poliitilise otsuse kaugusel öelda Eleringile, et uued ettevõtete liitumised on sõltuvalt regioonist tasuta.Täna pole ka kohalikel omavalitsustel (KOV) kohustust töökohti luua ja sellest tulenevalt pole neil ka õigusi. Kui KOV küsib riigi käest maad, et anda see ettevõtte rajamiseks, siis riik ütleb sageli ei. Kui KOVil oleks aga kohustus töökohtade loomiseks, oleks ka riik altim oma maad kasutusse andma. Need on vaid mõned näited, kuidas maapiirkondades ettevõtlust edendada.

Kas täna võib tööstussektorisse tehtavate välisinvesteeringute mahuga rahule jääda?

Meie üks suuremaid miinuseid on kvalifitseeritud tööjõu olemasolu. Kahjuks ei saa me vaadata majanduspoliitikat eraldi sotsiaalpoliitikast. Kõik algab sellest, palju sünnib lapsi ja kas nad saavad võimetekohase hariduse.Ministrina olen otsustanud ajada riigi poolt toetatud munitsipaalkorterite teemat. Seda selle pärast, et ei riik ega erasektor saa päeva pealt palku tõsta. Selleks pole vahendeid. Küll saame me aidata inimestel soodsama hinnaga eluaset üürida. See jätab inimestele rohkem raha kätte. Mujal maailmas seda tehakse ja see on väga levinud. See on ka oluline aspekt, kui rääkida regionaalpoliitikast. Maapiirkondade kohtumistel on jäänud kõlama, et ettevõtte saaks sinna küll luua, aga tööjõudu pole. Tööjõudu tuleks, aga nendel inimestel pole kuskil elada. Korterid on kas väga vanad ja amortiseerunud, või siis pakutakse vanu maamaju, mida inimesed ei jaksa ega tahagi osta. Kui inimene saab aga korraliku korteri, mida pakutakse normaalse hinnaga, siis ta tuleb koos perega. Kui talle meeldib, jääb ta sinna ja otsib endale midagi suuremat ja uhkemat. Oluline on, et inimesel on kindlustunne, et tal on kuskil elada ja ta ei seo ennast kohe laenuga.Maapiirkondades olen väga palju sellele mõttele tuge saanud, et kui riik toetab sinna  munitsipaalkorterite ehitamist, aitaks see väga palju tööjõu mobiilsusele kaasa.  Miks investorid Eestisse tulevad?  Nad tulevad ju kogu keskkonna pärast: infrastruktuuri, maksude ja kõige muu toel. Kui riik sellesse panustab, tulevad ka investorid.