Autor: Raigo Neudorf • 16. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastaks 2032 on avalikkuse teadvusse jõudnud, et Eesti põlevkivitööstus on määratud hääbumisele

Kui tänased kaevandamise mahud – 20 miljonit tonni aastas – jäävad püsima, siis on aastaks 2032 jõutud seisu, kus järgmise 20 aasta jooksul on kergesti kaevandatavad varud ammendumas. Edasi tuleks liikuda kaevandustega lääne poole. See toob kaasa terve rea lahendamatuid probleeme, alates põhjaveest kuni inimeste hingerahuni välja. 

Põlevkivist elektri tootmine väheneb, aastaks 2032 on vanad tehnoloogiad ennast ammendanud, uuemad suudavad veel vaevu Euroopa Liidu keskkonnanõuetega sammu pidada, aga see läheb väga kalliks maksma.Põlevkivist õli tootmise puhul on olulised Euroopa Liidu keskkonnanõuded ja see, kuivõrd teised riigid nendega kaasa lähevad. Põlevkiviõli ökoloogiline jalajälg väljendatuna süsinikdioksiidis on nii suur, et põlevkiviõli turustamisvõimalused võivad olla vägagi küsitavad.Põlevkivist lähtuv keemiatööstuse areng sõltub sellest, kui suures fossiilkütusenäljas on maailm aastal 2032.Fosforiiti Eestis ei kaevandata

Lähema poolsajandi jooksul on maailmas tekkimas fosfori kui elemendi puudus. Eestil on Euroopa Liidu suurimad ja kõrgeima kvaliteediga fosforiidivarud.Sellegipoolest aastal 2032 fosforiiti Eestis ei kaevandata. Kui keegi leiutaks tehnoloogia, kuidas fosforiit maa alt niimoodi kätte saada, et ükski puu maa peal ei saaks kahjustada ega ükski kaev ei jääks kuivaks, siis poleks kaevandamisega probleeme. Kuni seda ei ole, Eestis fosforiiti kaevandama ei hakata.Suhtumist maavaradesse dikteerib inimeste suhtumine. Eestlane elab siis põhiliselt linnades: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Samas on igal teisel perel maakodu, kus käiakse tööstressi maandamas.Maavarade kaevandamine muutub maaomanike vastuseisu tõttu aina keerukamaks, sest puhkajad on huvitatud senise keskkonna säilimisest. Eesti probleem ei ole maavarade puudus, vaid see, kuidas neid maavarasid keskkonnahoidlikult kätte saada, nii et ühiskond seda tegevust aktsepteeriks.Energiatootmises on ainsaks lahenduseks tuumaenergia, kuid jaam tuleb ehitada kellegagi koos konsortsiumis. Balti koostöö pole seni toiminud, võib-olla on võimalik jaam ehitada koostöös Soomega.