Mured, mis pitsitavad tööandjat

ASi Sangar tootmisdirektor Ene Sokk kirjutab kohaliku rõiva- ja tekstiilitööstuse igapäevamuredest, mis seotud nii tööjõu, tööohutuse ja –tervishoiu kui ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga.

Kuhu kaovad õmblejad?

Õmblejate saadavus on täna olematu, kuid ometi lõpetab igal aastal Tallinna ja Tartu Kutsehariduskeskustes õmblejana oma koolitee hulk noori inimesi. Kahjuks meile nad tööle ei tule ja nagu olen aru saanud, siis ka teistesse suurematesse õmblusettevõtetesse mitte. Riik kulutab raha ja on kulutanud seda juba aastaid ebamõistlikult, samas tööandjatel töötajaid ikka pole. See on tekitanud olukorra, kus oleme sunnitud ise endale inimesi koolitama ja nii juba palju aastaid. Probleemi aitaks leevendada see kui suunata riigi vahendid selle eriala õpetamise pealt hoopis ettevõtjatele, kes siis vastavate protseduurireeglite alusel võiksid rahalisi vahendeid kasutada õmblejate väljaõppeks.

Teine võimalus olukorra parandamiseks on senisest paindlikum koostöö Töötukassaga. Sangar leiab, et Tartu esindusega on see üsna hea, kuid kuna reeglina saame kasutada korraga maksimaalselt 2 inimesele mõeldud 1-2 kuu pikkust tööpraktikat, siis meie ettevõtte suurust ja töö iseloomu arvestades ei ole see alati piisav. Kvaliteedi ja töö kiiruse saavutamiseks peaks õppeperioodi pikkus olema 3-4 kuud ja korraga 3-4 inimesele.

Tööohutus ja töötervishoid

Muretsema paneb ka olukord tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas.  Näiteks: õmbleja on hooletu ja lõikab endale näppu. Ometi on õmblejat tööohutusalaselt instrueeritud, ta on kinnitanud seda oma allkirjaga ja tööandja on justkui kõik võimaliku omalt poolt teinud. Seaduse kohaselt on aga tekkinud olukord tööandja jaoks tööõnnetus, mille tõttu ta peab töötaja haigusaja sajaprotsendiliselt keskmisest tasust kompenseerima. Mida on võimalik tööandajal veel rohkem ära teha? Miks tööandjat topelt karistatakse (kuna töötajat pole tööl, siis jääb töö tegemata ja lisaks peab maksma haigusraha)? Kas töötajal pole kohustust olla hoolikas?

Ka olukord töövõimetuste saamisel on ebanormaalne. Täna on töövõimetuse eest võimalik saada riigi poolset lisaraha. Kui aga inimene ise tunnistab, et töövõimetuse säilitamiseks peab ta olema igal aastal kuni 4 kuud haiguslehel, siis tekib küsimus, et mis toimub? Miks töövõimetute puhul on haiguslehel olemine aastast aastasse sarnasel ajaperioodil? Kui nn töövõimetu suudab iga 40 minuti järel suitsetamas käia, siis kas see inimene on ikka osaliselt töövõimetu?

Panustamine tehnoloogiale

Ilma kvaliteetse majandus- ja/või tootmistarkvarata ei ole meie arvates täna võimalik hakkama saada.  Näiteks Sangari tootmises aitab tarkvara detaile konstrueerida, materjale kokku panna jne, mis aga maksab väga palju. Seetõttu on suhteliselt vähe neid ettevõtteid, kes julgevad riski võtta ning  palju rohkem neid ettevõtteid, kes jätavad selle riskantse investeeringu tegemata.

Antud olukorras peaks riigipoolne tugi läbi erinevate rahastuste olema tunduvalt suurem ja saamise tingimused paindlikumad. Soovib ju riik näha ettevõtluses üha rohkem innovaatilisust. Tõesti - täna on olemas palju väga häid IT-lahendusi, mis suudaksid väikeste kohanduste abil suurendada mitmete ettevõtete innovatsiooni ja efektiivsust. Kui aga puudub võimalus selliseid lahendusi praktikas katsetada ja kasutada, ei ole võimalik ka teada, et sellised võimalused üldse on olemas.  Põgus „ekskursiooni vormis“ tutvumine annab küll üldpildi, kuid igal ettevõttel on siiski oma käekiri. 

Ettevõtetele võiks proovimiseks-katsetamiseks olla erinevate tarkvarade testversioonid (mida reeglina pole), mis annaks kindluse, et kui antud lahendus tõesti ei sobi, oleks olemas ka taganemistee. Täna peab aga võtma närvesööva riski ja kui see ei õnnestu, siis oledki pikali maas.

Osale arutelus

  • Ene Sokk

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara