Autor: Rainer Saad • 30. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

MakerPoodi esindaja Arnet Mahmastoli sõnul peetakse praegu 3D printimist tööstusrevolutsiooniks ning selle potentsiaal on meeletu.

Järgneb Mahmastoli kommentaar:

Hetkeolukorda antud valdkonnas peetakse uueks tööstusrevolutsiooniks. 3D-printimise definitsioon on väga lai ning puudutab tegelikult enamikku tööstusi. Enimlevinud meetodid on kiht kihi haaval kasvatamine või materjalile laserite lõikusega mingisuguse kuju andmine.

Potentsiaal on meeletu, kuna inimene püüab luua üha täpsemaid ja töökindlamaid esemeid. Seetõttu on ka 3D-printimise üheks võtmesõnaks tõeliselt keerukate esemete loomine. Üha enam kasutatakse tehnoloogiat lennukite tootmises: ülitäpsed mootoriosad võimaldavad paremat disaini ja soodsamat tootmist. Kogu tehnoloogia on aga niivõrd uus ja kuigi tõelisi ennustusi on raske anda, saab graafilisest joonisest meie arvutiekraanil lõpuks siiski reaalselt füüsiline ese.

Kuigi meie igapäevaelu puudutab 3D-printer hetkel vaid kaudselt, on paljud ühiskonna poolt tarbitavad esemed tegelikult loodud 3D-prototüüpimise teel. Hetkeseisuga see nii ka jääb, kuna esemete massiline tootmine antud tehnoloogiaga ei ole majanduslikult lihtsalt mõistlik. Sellegipoolest on näha tehnoloogiat ümbritsevat mulli. Väga palju spekuleeritakse, kas antud tehnika asendab meie tänased tootmisvahendid ning on tõenäoline, et uus põlvkond paneb antud masinad enda heaks tööle.

Antud olukorras on 3D-printimine masstoodanguks pigem aeglane, kuid samas oluliselt lihtsam meetod. Sisuliselt on inimestel võimalik endale internetist vajalikke asju alla laadida, kuid see eeldab jälle tehnika olemasolu. Massides on enamlevinud plastikut printivad masinad, mis enda ümber ka suure meediakära on tekitanud. Kiiresti koguvad populaarsust 3D-lauaprinterid, mida kodudes hõlpsasti kasutada saab. Isikliku näite näol laadisin eelmisel päeval enda lauale kammi, telefonikorpuse, piparkoogivormi ja küünlajala. Inimestele see madalamaid hindu kindlasti ei tähenda – pigem töösturitele suuremaid kasumeid. Kindlasti ei saa eilsed töökohad enam ülehomsetega eksisteerida.

Kui räägime majapidamistele ja haridussüsteemile mõeldud printeritest, siis tegelikkuses on erinevus väike. Mõni ettevõte tuleb välja hea disaini ja kasutajamugavusega, teine aga paremate funktsioonidega. Tööstuses kasutatavate printerite vahe on siiski üüratu, alustades erinevatest materjalidest ning lõpetades valmistatava objekti mõõtmetega. Metallist osade printimine on siiski kordades keerukam protsess kui seda on plastikust printimine. Hiljuti võeti kasutusele ka majade ehitamiseks sobilik masin, mille arendushind on küll üüratu, kuid tootmiseks on tegu suhteliselt mõistliku hinnaga. Inimorganite printimine on juba täna tegelikkus. Hetkel küll tellimuse peale kehale uut „varuosade komplekti” ei tehta, kuid arendused on sealmaal, kus tehnoloogia selleks on täiesti olemas.

Eesti tööstuses 3D-printimist praktiliselt ei eksisteeri, siin harrastatakse ikka pigem 3D-lõikamist. Sellest hoolimata on sellel aastal Eestisse oodata 3D-metallprinterit, mis võimaldab toota tõeliselt professionaalseid esemeid. Tekib siiski küsimus, kas ja kuidas seda siin ka edukalt ära kasutatakse? Pigem tuleb läheneda üks samm korraga ning esmalt haridussüsteemi, et tulevased ettevõtjad nendega midagi üldse peale oskaks hakata. Sellepärast sai Tallinnasse loodud ka MakerPood, et inimesed saaksid enda silmaga näha killukest tulevikust.