28. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Monika, Katia, Berit, Patrick – nii nad tänaseks juba mõni aasta tagasi üks teise järel tulid ja jätsid inimesi päevadeks elektrita. Kui ka hiljuti oleme kuulnud elektrikatkestustest Soomes, siis meid on tormid pikemat aega säästnud.

Viimasest suuremast, Patricku-nimelisest tormist möödub tänavu jõuludeks juba kaks aastat, kuid nagu näitab ajalugu, siis ekstreemsed ilmaolud pikema perioodi jooksul tulemata ei jää. Nii lubab ilmateade meile ka lähipäeviks marulist tuult. Kuidas oleme sellisteks oludeks valmistunud?

2017. aastaks rikkeid kaks korda vähem

Ükskõik kui kiiresti ei pingutaks rikkebrigaadid tormikahjude likvideerimisel, on see siiski tegelemine tagajärgedega. Elektritarbijatena ootame aga, et voolu kadumist üldse ei juhtuks. See on piltlikult 1,5 korda ümber Maa ulatuva võrgumahu juures väljakutsuv ülesanne, mille nimel Elektrilevi iga päev toimetab. Kuna 1-2 aastaga mineviku alainvesteeringuid tagasi ei tee, läheb selgelt tajutava elektrikatkestuste vähenemiseni veel aastaid.

Elektrikatkestusi aitavad võimalikult lühikesena hoida ringliinid, automaatika ja kaugjuhitavad lülitusseadmed, mida oleme võrku jõudsasti paigaldanud. Suurima tähelepanu oleme aga suunanud sellele, et rikkeid tekiks nii vähe kui võimalik. Iga rike tähendab kulu, mis on seotud selle likvideerimisega, ja mõistagi toob voolu kadumine klientide rahulolematust.

Kui iga võrgutasust laekuv euro suunata võrgu töökindluse parandamiseks võimalikult õigesse kohta, on meil 2012. aastal toimunud 23 000 rikke asemel viie aasta pärast rikkeid kaks korda vähem. Selleks tuleb teha võimalikult mõjusaid investeerimisotsuseid ja kasutada kalli maakaabli kõrval ka suhteliselt ilmastikukindlat kaasaegset õhukaablit.

Liigume ilmastikukindla võrgu suunas

Millest elektrikatkestused tekivad? Kui 29% riketest Elektrilevi võrgus on tingitud vananenud seadmetest, siis koguni 56% aga ilmastikust ja looduskeskkonnast, nagu tuul, äike, jäide ning lindude-loomade tegevus. Et muuta võrk sõltumatumaks ilmastikust, paneme liine uuendades need maa- ja õhukaablisse. Kumb lahendus kasutusele tuleb, sõltub kõige rohkem liini asukohast ja selle toitel olevate tarbijate hulgast. Ehkki Soome Lappeenranta Tehnikaülikooli läbiviidud uuringud näitavad, et oluline võrgu töökindluse muutus saabub siis, kui maakaabli osakaal on tõusnud 75-80 protsendini, siis tänase võrgutasu juures me ainult maakaablit kasutada ei saa. Peame olema nutikad ja leidma optimaalsed lahendused olemasoleva raha piires.

Täna läheneb Elektrilevi võrgus ilmastikukindla maa- ja õhukaabli osakaal kokku peaaegu 50 protsendile, kuid kuna alajaamast järjestikku kliendini viivatel liinidel on sageli vahel ka ilmastikule avatud liinilõike, siis ei pääse uuendustööde mõju kõikjal veel piisavalt esile. Aastaks 2025 soovime ilmastikukindla võrgu osakaalu viia 75 %-ni ja siis on suurem osa kliente ka „terviklikult ilmastikukindlas võrguahelas“.

Täna jätaks “Patrick” vooluta vähem majapidamisi

Paraku ei ole väga harvad veel juhtumid, kui kuuleme ühe või teise piirkonna rahulolematusest elektrikvaliteediga. Võrku saame aga uuendada võrgutasust laekuva raha piires ja objektide järjekorra valikul lähtume hoolikast analüüsist. Investeeringute planeerimisel vaatame pilti üle Eesti. Arvestame objektide uuendamisjärjekorra valikul seadmete seisukorda, rikete tõenäosust, liinide pikkust, metsas asuvaid liiniosi, klientide arvu ning mõistagi ka elutähtsate või majanduslikult oluliste hoonete paiknemist.

Võib aga öelda, et paaril viimasel aastal ja ka mõnel lähiaastal liigume investeeringutega sisuliselt muu Eestiga vastupidises suunas – paneme raha maapiirkondade võrku. Suuremad ehk üle 10 000 elanikuga asulad, kus elab meie klientidest umbes 50 %, on saanud viimastel aastatel vaid 1/3 meie investeeringute mahust. Hõredama asustusega piirkondadesse on läinud lõviosa ehk 2/3. Seda seetõttu, et maapiirkonnad on pidanud taluma elektrikatkestusi oluliselt rohkem. Kui tiheasustusega aladel oli 2012 .aastal elektrikatkestusi kliendi kohta 0,5, siis hajapiirkondades 3.

Kas elektrivõrk saab olla "viimane mohikaanlane", kes elu maalejäämist toetab, on emotsionaalne ja mõnevõrra liialdatud küsimus. Kuid vastus sellele peab siiski lähtuma ratsionaalsusest – me ei saa unarusse jätta ka linnu, kus elavad pooled meie klientidest. Kuna võrgutasu tundub tarbijale sageli liiga kallis, kuid kvaliteediootustele vastavateks investeeringuteks pole seda sugugi liiga palju, tuleb leida tasakaal ja teha mõistlikke valikuid.

Hea uudis kogu Eesti vaates on aga see, et tänu süsteemsele investeerimisele on mitmel aastal järjest vähenenud rikete arv ja elektrikatkestuste aeg. Ükski torm pole kunagi sama iseloomu, ulatuse, kestuse ja intensiivsusega, kuid kui Eestit peaks taas tabama umbes Patricku mõõdus torm, siis usume, et kahe aasta taguse 200 000 elektrita majapidamise asemel oleks neid täna juba ligi neljandiku võrra vähem.

Autor: Toostusuudised. ee