Autor: Raigo Neudorf • 4. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Millised on seni olnud BLRT Grupi kõige paremad ja halvemad kogemused seoses võõrtööliste kasutamisega?

Rääkides meie kogemusest välisspetsialistidega töötamisel tuleks eelkõige arvesse võtta asjaolu, et taoline töövorm on meile sunnitud. Välismaalasi hakkasime tööle võtma juba 2006. aastal. Üldiselt on see kogemus olnud positiivne, kuid loomulikult oli ka negatiivseid momente. Neist kõige raskemad ja keerulisemad on seotud sobiva kvalifikatsiooniga inimeste leidmisega. Praegu võib öelda, et juba saadud kogemus on piisav, et vältida vigade kordamist.Kas kasutaksite täna suuremal hulgal võõrtöölisi kui seadusandlus ja riik seda soodustaks?

Tahaksin veel kord märkida, et see on sunnitud abinõu ja et me lahendame spetsialistide puuduse probleemi mitte ainult välisspetsialiste kaasamise abil, vaid et see on lihtsalt üks võimalustest kaasata kõrge kvalifikatsiooniga kogenud spetsialiste erinevatest kutsevaldkondadest.Nagu ka iga teine iseendast lugu pidav ettevõtja on meie kontsern alati järginud ja järgib ka praegu loogikat, et ükskõik millise eesmärgi edukaks saavutamiseks ettevõtluses on eelkõige vaja väärtuslikku ja kvaliteetset inimressurssi, mis omakorda loob materiaalseid väärtusi. Me pole kunagi teinud vahet välistööjõul ja kohaliku tööjõul. Lihtsalt meie tegevusvaldkond on üsna spetsiifiline. Peale selle on tegu tootmissektoriga, sellepärast puutusime kokku struktuurse tööpuuduse ja vajaliku tasemega spetsialistide puudusega juba veidi varem kui näiteks ettevõtjad, kes tegelevad eneserealiseerimisega teenusepakkumiste valdkonnas. Ning kuna Eesti on väljakujunenud olukorra tõttu enamjaolt orienteeritud teenuste pakkumisele, siis, olgem ausad, ei saa ühele pulgale panna hotelliäris teenuseid pakkuvat firmat ja raskemasinaehitusega tegelevat ettevõtet.Me võtame välisspetsialiste tööle ikkagi sõltuvalt oma vajadustest. Loomulikult pidurdab praegune seadusandlus mingil määral välistööjõu värbamist. Ma ütleksin lisaks, et välismaalaste seadus ning kogu sellega seonduv regulatsioon on veidras opositsioonis Eesti lähenemisega ülejäänud seadusandlusele. Kui muidu tehakse ikkagi kõik võimalik selleks, et suurendada Eesti paindlikkust, siis välismaalasi puudutavas regulatsioonis on teistsugune lähenemine – siin on rõhuasetus stagnatsioonil ja jäikusel, mis on väga kummastav.Kui vastata lühidalt, siis jah, me pigem kaasaksime rohkem välistööjõudu, kuid kohe kindlasti ei suurendaks see välismaalaste juurdevoolu riiki kordades, me räägime pigem paindlikkusest kui kvantiteedist.Millised on peamised takistused, mis täna takistab Eestis võõrtööliste kasutamist?

Ma olen juba maininud seaduste jäikust, mille taha valitsus kokkuvõttes peidab oma soovimatust probleemiga süvitsi tegeleda. Praegu püüab Eesti viimses hädas oma jõul struktuurse tööpuuduse kriisist üle saada, kuid lõppkokkuvõttes peame silmitsi seisma kahetsusväärse faktiga – kohalikult turult pole varsti enam töötajaid võtta, ning kui ka välisturg pannakse kinni, siis oleme suures hädas. Kui jutt läheb välistööliste peale, siis millegi pärast tuuakse ainult negatiivseid näiteid. Sellest aga, et välistööliste värbamine on lisavõimalus majanduse arendamiseks, ei räägita üldse. Inimesed tulevad siia siiski selleks, et teha tööd, mitte selleks, et sooritada kuritegusid ja saada toetusi. Tunnistagem juba ausalt üles, et toetuste mõttes pole Eesti ahvatlev, ning kui välismaalased tulevad siia eesmärgiga raha teenida, siis siin olles teevadki tööd ja muide, maksavad ka makse.Milline on teie soovitus teistele tööstusfirmadele: kas võõrtöölistele tasub panustada? Miks?

Seda allikat tuleb kindlasti silmas pidada, eriti kui me räägime pikka ettevalmistust ja töökogemust nõudvatest erialadest. Analüüsige personalikoosseisu kvaliteeti ning jälgige ümberringi toimuvat – rahvastik vananeb, vananevad ka teie töötajad. Pealekauba ei ole praegu märgata riigipoolset pingsat tähelepanu tehnilise hariduse reformi suhtes, ning on sõnadetagi selge, milleni see viib. Sellepärast - soovivad ettevõtjad seda või mitte - süveneb antud probleem tootmissektoris veelgi enam. Meil ei maksa imesid oodata. Senikaua, kuni lähimate arenenud Euroopa riikide palgalõhe on kohati niivõrd suur, tuleb kaaluda ka kolmandatest riikidest välisspetsialistide värbamist. Praeguseni on see jäänud üksnes poliitiliseks teemaks, kuid tegelikkuses on see majanduslik küsimus, soovime me seda või mitte.