Autor: Raigo Neudorf • 9. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Virkebau sõnul töötas 2012. aasta II poolaastal Eesti rõiva- ja tekstiilitööstuse ettevõtetes kokku 10 000 töötajat. Lisaks õppis erinevates kutsehariduskeskustes, kõrg- ja ülikoolides ca 1000 noort erinevaid rõiva- ja tekstiilide erialasid.

„Läbi paljude aastate on meie ettevõtetele olnud probleemiks leida sobivate oskustega õmblejaid. Selle eriala järgi ongi ettevõtetel suurim puudus. Samuti on põud haritud tekstiiliseadmete operaatorite ja mehaanikute osas,“ märkis Virkebau.Liidu juht nentis, et nimetatud kolmel erialal oli rõiva ja tekstiilitööstustes 2012. aasta II poolaastal hinnanguliselt puudu ca 2000-2500 inimest. Virkebau sõnul lõppes näiteks tekstiiliseadmete operaatorite koolitus kutseõppekeskustes 2006. aastal.„Tänaseks on uuendatud operaatori kutsestandard ja 2013. aastal kavatseme taaskäivitada uute oskustega operaatorite kutseõppe. Olukorra lahendamiseks toimub pidev koostöö kutsehariduskeskuste, erialaliidu ja ettevõtete vahel.“

Samas tunnistas Virkebau, et Eesti Töötukassa tööturumeetmed annavad tänuväärse ja olulise võimaluse uute töötajate kaasamiseks ja vajalikuks tööturukoolituseks. Spetsialistide osas on valdkonnale suureks toeks Tallinna Tehnikakõrgkool ja Eesti Kunstiakadeemia. Need haridusasutused valmistavad ette piisava teoreetilise baasiga disainereid, tehnolooge, konstruktoreid ja ostuspetsialiste.

Virkebau arvates võiksid kohalikud omavalitsused olla ettevõtjatele toeks atraktiivse elukeskkonna loomisega oma linnas või maakonnas, et piirkond inimestest tühjaks ei jookseks.„Kõige raskem on uusi töötajaid leida Tallinnas, Tartus ja Viljandis, kus erinevate tööstuste kontsentratsioon on suurem ja siit tulenevalt on konkurents tööjõu pärast ettevõtete vahel karmim,“ märkis ta.Seni on rõiva- ja tekstiilisektoris tööjõupuuduse probleemi lahenduseks olnud sobivate allhankijate või tööstuspartnerite leidmine teistes riikides. Vähesemal määral on ettevõtted laienenud uute üksuste ostmise või loomisega kas naaberriikides või kaugemates piirkondades.„Kaasaegne Eesti rõiva- ja tekstiilitööstus on täielikult avatud globaalsele konkurentsile, mistõttu konkureerivad meie ettevõtjad ekspordi sihtturgudel kogu maailma tööstustega. Jätkusuutlikuks arenguks peab iga ettevõtja leidma optimaalse lahenduse - millises riigis või piirkonnas on mida majanduslikult otstarbekam toota ning kust osta kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega toorainet ja materjale. Võõrtööliste kaasamist meie tööstustesse Eestis pole ettevõtjad seni oluliseks pidanud,“ lisas Virkebau.Kuigi sektoris on töötajate arv vahemikus 2000-2011 enam kui poole võrra vähenenud, võib liidu juhi sõnul pidada positiivseks, et samal perioodil kasvas ettevõtete müügikäive 3,5% võrra.„Positiivne on näha tootlikkuse kõige üldisema näitaja - käive 1 töötaja kohta - kasvu 11 aasta jooksul 2,36 korda. Eeltoodu tähendab, et Eestis ei toodeta enam odavaid ja lihtsa allhanke tooteid, vaid tehakse kõrge kvaliteediga rõivaid ja tekstiile nii ekspordiks kui koduturule. Konkurentsivõimet tõstab ka ettevõtete paindlikkus ja tellimuste täitmise kiirus."