„Plastitööstuse valdkonnas on mitmete teiste tööstusharudega võrreldes madalamad marginaalid ja väiksemad käibemahud, seega on väiksem ka keskmine palgatase,“ tõstis Tärnov esile ühe raskendava teguri.
Lisaks on plastisektoril keemiatööstusele omane „tervisekahjustamise“ aura (a la „kilekott on paha“ – J.T.), mis hoolimata kõikidest meetmetest aitab kaasa sellele, et valdkond ei ole tööjõuturul atraktiivne.„Kõrgtaseme spetsialiste lihtsalt ei ole. Lihttööliste palgasoov pole aga sageli kooskõlas nende oskustega, aga ka ettevõtete võimalustega. Lisaks on tekkinud n-ö struktuurne probleem kutsehariduse osas - kuna Eestis kasutatavad seadmed on Soomega võrreldes nii vanemad kui ka vähemtootlikumad, on meil rohkem probleeme sellega, et ka väljaõppinud operaatoritel pole näiteks vajalikke mehaanika- ja automaatikateadmisi, mille abil võiks jooksvalt toime tulla pisiremondiga,“ selgitas Tärnov. Ta lisas, et plastitööstuses valitseb tööjõupuudus tegelikult igal tasandil, alates polümeeridele spetsialiseerunud inseneridest (keda lõpetab igal aastal vaid mõni inimene) kuni lihttöölisteni, kellele ei ole võimalik maksta sellist palka, mis „tõmbaks“ inimest liini taha tööle. „Järjest rohkem hakkab silma, et selle taseme kutseharidus ei ole kaasaja tasemel,“ lisas plastitööstuse liidu tegevjuht.Tema hinnangul saavad tööjõupõua leevendamisele samas kaasa aidata nii kohalikud omavalitsused kui riik. Neist esimesed saaksid panustada tööstusparkide loomisse või tudengite toetamisse, riigil on aga võimalik parandada kutseõppe taset ja toetada eksporti.„Kuigi tugevat toetavat tunnet praegusel perioodil ei ole, on tunda, et midagi siiski püütakse teha,“ lisas Tärnov.Enamjaolt tuleb tema sõnul tööjõupuudusega hakkama saada ettevõtetel endil.„Eks tuleb hakkama saada ja valdavalt saadaksegi. Üldiselt midagi ikkagi leitakse, näiteks õpetatakse töötaja ise välja. Plastitööstuse omapäraks on see, et väga suuri inimmasse sektoris kasutatavad seadmed ei vaja.“