Kas Eestil on tuumaenergeetikale alternatiivi?

Eestit ei saa vaadelda suletud süsteemina. Maailmamajanduses toimuv mõjutab meie tööstuse ja põllumajanduse arengut, eksporti ja importi, samuti energiatarbimist.

1. jaanuaril 2007 elas maailmas 6 589 115 092 inimest ja elektrit tarbiti ligikaudu 15 000 TWh aastas. Aastal 2030 elab maailmas tõenäoliselt juba 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub (kuni 30 000 TWh-ni aastas). Eriti oluliselt mõjutab energeetikat majanduse plahvatuslik areng Hiinas ja Indias.

Ei ole kahtlust, et lähematel aastakümnetel orienteerub maailma energeetika eeskätt tuumaenergeetika edendamisele. See on ka loomulik, sest esiteks on tuumaenergia kõige odavam ja teiseks võimaldab ta kiiresti saavutada suuri mahtusid. Hiljuti avaldasid soomlased võrdlevad andmed baaselektri hinna kohta Soomes (euro/MWh), mille kohaselt konkurentsitult kõige odavam on tuumaenergia – 25,9 (sellest kütus 3), gaasil on see 45,0 (kütus 35,9), kivisöel 34,4 (kütus 17,6), turbal 35,9 (kütus 18,8), puidul 51,2 (kütus 30,8) ja tuulel 45,5. Praegu toodetakse tuumareaktoritest  17% maailma tarbitavast elektrienergiast, seejuures Euroopas  kolmandik, Prantsusmaal ligikaudu 80%.

Maailmas on installeeritud 443 äriotstarbelist tuumareaktorit koguvõimsusega umbes 370 GW. Aastaks 2025 suureneb see vähemalt 100 GW võrra. Aastaks 2050 kõneldakse koguni 1500 uue reaktori ehitamisest. Rajamise staadiumis on 28 reaktorit, planeeritud on neid 78 ja  lähiaja soovi on üles näidatud 194 reaktori ehitamiseks. Üksnes Hiina  kavandab rohkem kui 140 reaktori ehitamist. Ukraina, mis koos Valgevenega kannatas Tšernobõli katastroofis kõige enam, ei kõhkle mitte vähem kui  20 reaktori ehitamises. Venemaa kavandab aastaks 2030 42 uue reaktori ehitamist.

Tuumajaamade ehitamist ei takista ka pärast Jaapani tuumajaama avariid alanud maruline vastupropaganda. Saksamaa teade oma tuumajaamade sulgemisest on odav läbinähtav poliitiline manööver ja vaevalt see realiseerub.

"Innovatiivne ja ohutu tuumaenergeetika"

Just sellise nimetuse  all toimus Kiievis 20.-22. aprillini Tšernobõli katastroofi 25 aastapäeva meenutuseks esinduslik rahvusvaheline konverents, kus ka minul oli võimalus  osaleda. Nõupidamisel esinesid ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, UNESCO direktor Irina Bokova, Rahvusvahelise tuumaagentuuri juht Yukiya Amano, Euroopa Arengupanga president Thomas Mirow, Euroopa Nõukogu tippjuhid ja maailma tuumaenergeetika eliiti kuuluvad teadlased. Nende sõnum maailma avalikkusele oli selge – hoolimata Tšernobõli ja Fukushima avariidest ei ole tuumaenergia kasutamisest võimalik loobuda, sest selleta  pole inimkond jätkusuutlik.

Nüüdistuumajaamad on ohutud. Nad peavad vastu ka neile täiskiirusel pikeerivale reaktiivlennukile, milleks on tehtud vastavaid katseid.  Maksimaalse ohutuse tagamiseks on rakendatud süvakaitsekontseptsioon, mille puhul mitu ohutussüsteemi toimivad ilma välise juhtimiseta ja isegi olukorras, kus elektrivarustus katkeb. 

Fukushima jaamas katkes maavärina tõttu elektrivarustus, tsunamilaine viis rivist välja varugeneraatorid ja akudel baseeruvad veepumbad ei suutnud tagada vajalikku veevarustust, mis viis selles vana tüüpi jaamas halvasti kaitstud kütusevarraste osalisele paljastumisele ning mõningasele radioaktiivsete ainete emissioonile. Samal ajal on kannatanute hulk võrreldes tsunamilainega  tühine.

Nüüdisreaktorites on kütusevardad 30 cm paksuses terasest reaktoris, mille ümber on vähemalt meetripaksune betoonist kaitsekest. Peamised turvameetmed nüüdisreaktorites baseeruvad loomulikel füüsikalistel nähtustel nagu konvektsioon, gravitatsioon ja survevahe. Jaamad on varustatud süsteemiga, mis avarii korral sulgevad tuumajaama automaatselt, ka jahutustorusiku purunemisel käivitub ilma operaatori sekkumiseta turvaline kaitsesüsteem, mis  funktsioneerib ilma välise elektritoiteta.

Loomulikult  ei saa keegi väita, et tuumaenergeetika oleks täiesti ohutu. Ohud algavad juba uraani kaevandamisest ja transpordist ning lõpetades tuumajäätmete matmisega. Kuid kogu energeetika on keerukas ja ohtlik. Kui näiteks terroristid lõhkaksid Assuani paisu või maavärina tõttu puruneks mõni Hiina hüdrojaam, ulatuks ohvrite arv miljonitesse.

Kivisöekaevandustes hukkub igal aastal kuni 20 000 kaevurit. 1942. aastal hukkus Hiinas Benxihus plahvatuse järel puhkenud tulekahjus korraga 1549 kaevurit, 1906. aastal Courrieres Prantsusmaal aga 1099 inimest. Üle 200 hukkunu on ka Eesti põlevkivikaevandustes.

Seega ei ole tuumaenergia teistest energialiikidest  ohtlikum, pigem  vastupidi. Kuid seda Eesti inimestele selgeks teha on raske, tädi Maalit ju ümber ei kasvata!

Milline on Eesti alternatiiv?

Energiakriis on Eestis kiiresti lähenemas ja selle eitamine oleks lühinägelik. Eesti ei suuda ennast juba lähitulevikus energiaga kindlustada. Estlink kaabel Soomega meid ei aita, sest Soome on  elektrit importiv, mitte eksportiv maa ja selle kaabli taga on ka Läti ja Leedu oma Eestist märksa suuremate vajadustega.
Meid on aastakümneid päästnud odav põlevkivielekter, kuid selle päevad on loetud, sest Narva soojusjaamade vanad tolmpõletuskatlad tuleb vastavalt Euroopa Liiduga sõlmitud liitumisleppele aastal 2016 sulgeda ja meil tekib kohene elektrienergia puudujääk ligikaudu 900 MW, mis aastaks 2025 võib ulatuda 1400 MW-ni.

Renoveeritud keevkihtkatlaid on Narvas käigus vaid 430 MW. Ja kui me saamegi vanu katlaid veel töös hoida, tuleb nende eest kõrgeid saastetasusid ikka maksta. Elektrimajanduse arengukava aastaiks 2008-2018 kohaselt tõuseb põlevkivielektri hind tänaselt keskmiselt 40 sendilt kW/h aastaks 2013 90-le sendile kui CO2 tonni kvoodihind on 25 eurot ja 130-le sendile kui kvoodihind on 50 eurot. Kavandatud uute põlevkiviplokkide ehitamine Narva on majanduslikult üsna ebamõistlik ettevõtmine.

Ühe 300MWe CFB ploki toetus on 34 mln eurot aastas ehk 20 aastaga 770 miljonit, kahe ploki peale aga kokku ligikaudu 1,5 miljardit eurot.  Elektri hind lõpptarbijale võib tõusta kuni 3 korda, Taanis on see praegu 2,8 korda kõrgem kui Eestis.

Elektritariifide edasine tõus  lööb valusalt kõiki majandusharusid, kus elekter moodustab üle 10% kuludest. Taastuvenergiale üleminek pole väljapääs, kogu maailmas on see marginaalne. Aastani 2030 ennustatakse suurt absoluutkasvu kivisöeelektrijaamadele (kasvuprotsent 2,8% aastas) ning nende osakaal tõuseb 45%-ni. Veelgi kiiremat kasvu ennustatakse gaasielektrijaamadele (3,3% aastas), kuid nende osa jääb ikkagi poole väiksemaks kivisöejaamade omast.

Hüdroelektrijaamade (1,7%) ja õliküttejaamade (0,9% aastas) kasv on tõenäoliselt väike. Kõigist alternatiivenergia allikatest (tuul, päike, biokütused, maasisene soojus, vesinikuenergia) saadav elekter on perifeerne ja võib 2030 aastal ulatuda parimal juhul 4%-ni.  
                
Sombuses Eestis on päikesekiirguse kasutamine suurenergeetikas üsna  väheperspektiivne. Hüdroressursid on Eestis peaagu olematud, pealegi tingib väikeste hüdrojaamade rajamine suurt kalamajanduslikku ja keskkonnakaitselist kahju. Mõneti parem on olukord bioressurssidega, kuid turvast tohib  meil  kaevandada vaid aastase juurdekasvu mahus ja puidu hind kasvab peadpööritava kiirusega.

Kui tuuleenergia peaks andma veerandi Eestis tarbitavast elektrist ehk 2 TWh aastas, siis tuleks meil tänaste toetuste juures elektrituulikute omanikele möödunud aasta hinnangu alusel  maksta 1,6 miljardit krooni aastas. Need arvud peaksid isegi suurima tuumaenergias kahtleja panema mõtlema!

Iga uus on hästi unustatud vana!

Idee ehitada Eestisse oma tuumajaam, ei ole kaugeltki uus. 1989. aastal loodi vabariikliku energeetikaprogrammi koostamiseks ajutine teaduskollektiiv, mis kavandas “Eesti energeetika arengu üldpõhimõtted aastani 2030”. Need põhimõtted kiideti heaks Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumi koosolekul ja Vabariigi Valitsuses.
Selles dokumendis  rõhutati, et seoses  elektrienergia tarbimise edasise kasvuga ja põlevkivi kasutamise vähenemisega  on juba 2010. aastast vaja rakendada uusi suuremaid energeetilisi võimsusi kas kivisöel töötava soojuselektrijaama või tuumaelektrijaama näol. Eelistati tuumajaama ja rõhutati, et tuumajaama esimene energiaplokk oleks vaja käiku anda juba aastail 2010-2015.

Nüüd me oleme asjatult kaotanud paarkümmend aastat, sest tuumajaamata me ilmselt ei pääse.

Tuumajaama asukohaks on meil palju võimalusi.

Tuumajaam peab paiknema tektooniliselt võimalikult ohutus piirkonnas, kuid Eestis tektooniliselt tõsiselt ohtlikke piirkondi polegi. Ta peab olema suurtarbijatele ja jaotusvõrkudele võimalikult lähedal, maksimaalselt tuleb ära kasutada tuumajaama jääksoojust. Oluline on jahutusvee olemasolu.

Hinnanguliselt tarbib tuumaelektrijaam pool liitrit vett kWh kohta ja seetõttu on enamik jaamu mere ääres, kasutades jahutuseks merevett. Kuid tuumajaamu on ka sisemaal, kus reaktoreid jahutatakse jahutustornide ehk gradiiridega.
Arvestada tuleb ehitusgeoloogiliste tingimustega ning suurte ehitusdetailide ja reaktorite transpordivõimalustega.

Alusetu on väide, et jaam peab paiknema inimtühjas piirkonnas. Lääne-Euroopas pole selliseid kohti võimalik leidagi ja jaamad paiknevad linnade vahetus naabruses, sest nii on inimestel lihtsam tööl käia ja hästi saab ära kasutada ka jääksoojuse.

Mõnedest tuumaenergeetika kohta käivatest luuludest

Tuumajaamadega seonduvalt ringleb palju müüte. Tuumajaam olevat äärmiselt ohtlik. Arvud aga näitavad, et kui kaasata isegi Tšernobõli avarii, on tuumaenergeetika ohvrite arv paljukordselt väiksem kui söe-, gaasi- või hüdroelektrijaamades.

Tuumaelektrijaamade reaktorid ei saa mitte kuidagi pommilaadselt plahvatada, sest tuumakütuses on plahvatuslikult lõheneva uraani ja plutooniumi hulk ligi 40 korda väiksem kui seda on vaja tuumade plahvatuslikuks lõhenemiseks.

Kõneldakse, et uraan lõpeb maailmas otsa ja hinnad kerkivad suurtesse kõrgustesse. Tegelikult on uraanivarud maakoores väga suured ja veelgi suuremad on tooriumi varud. Isegi Eestimaa maapõues on uraani üle miljoni tonni ja ainuüksi Toolse fosforiidimaardla piires olevas graptoliitargilliidis on teda üle 27 000 tonni.

Uraani keskmine sisaldus maakoores on 2 ppm, happelistes kivimites üle 3,5 ppm, uraanirikastes graniitides üle 5000 ppm. Suured uraanivarud paiknevad Austraalias (Mount Isa), Kasahstanis, Kanadas (Elliot Lake), Gabonis, Sairis, Namiibias, Nigeerias, Prantsusmaal, Usbekistanis, Brasiilias, USA-s, Venemaal, Lõuna Aafrika Vabariigis ja mujal, kus pakkumine ületab nõudlust. 

Üksnes Austraalia tööstuslikke varusid hinnatakse 1 143 000 tonnile. Keskmine tuhande megavatine tuumareaktor  kasutab aastas 24 tonni 4% rikastusastmega uraani massarvuga 235. Toogem võrdluseks, et sama võimsusega soojusjaam kasutab aastas 4,5 miljonit tonni kivisütt, mille põletamisel lendub  atmosfääri hulgaliselt saasteaineid.
Palju kõneldakse tuumajäätmetest ja nende ohutustamisest. Prantsusmaa 59 reaktorit annavad 78% riigi energiast. Samal ajal toodab Prantsusmaa igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta. Sellest vaid alla 1 kg on  tuumaelektrijaamade jäätmeid, millistes ainult 100 g on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ja 10 g kõrge aktiivsusega jäätmeid.

Eestil vaevalt et kunagi jäätmete matmise lõpphoidlat vaja läheb, sest Euroopa Komisjon on ette valmistamas direktiivi, mis võimaldab regionaalsete lõpphoidlate rajamise. Kuid jäätmete matmiseks on meil geoloogilised eeldused olemas.

Eestis juhtrollis oleva reformierakonna valimiseelsetes lubadustes oli kirjas energiasõltumatuse kindlustamine ja tuumajaama ehitamine. Kui 2011. aastal võetakse Riigikogus vastu tuumaenergia seadus ja asutatakse Tuumaenergia Inspektsioon, siis saaks käivituda reaktorite hankeprotsessi ja ehituse projekteerimise ning kui kopp löödaks maasse 2015, siis ei oleks takistusi jaama valmimiseks aastail 2020-2022.

Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös on algatatud tuumaenergeetika spetsialistide ettevalmistamine, mitmeid noori on juba õppinud ja õpib välismaal. Seega on meil selleks ajaks olemas ka tuumajaama teenindav meeskond. Tuumajaama rajamisega kaasneks lisaks odavale energiale suur tööhõive. Jaama ehitamise ajal võiks töö leida ligikaudu 2000 inimest, tuumajaamas endas hiljem umbes 400.

Kuid Iisraeli poliitik Abba Eban (1915-2002) on öelnud kuldsed sõnad: Ajalugu õpetab, et  inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused! Seega on võimalik, et rahva vastuseisu tõttu Eestisse tuumajaama ei tule ja me peame valmistuma kõige halvemaks!

Mina oma silmadega Eesti tuumajaama niikuinii ei näe ja seetõttu juhindun ma Hando Runneli sõnadest: “Kes lollidega vaidleb, on ise sama loll, kes tarkadega vaidleb, on veelgi lollem loll, seepärast annab alla, kes kõige vähem loll ja selle pärast võitjaks jääb kõige lollem loll.”

Artikkel pärineb Eesti Omanike Keskliidu koduleheküljelt www.omanikud.ee.

Osale arutelus

  • Anto Raukas

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara