Autor: Ain Alvela • 22. juuli 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ent UPM-Kymmene Otepää vineeritehas tõestab oma viimastel aastatel tehtud investeeringute tulemustega, et hea tahtmise korral on kõik võimalik ning vineeri  on võimalik täiustada küll, kusjuures lausa mitmel moel.

Vineer, mis tavaliselt viib kohe mõtted mööblitööstusele, on väga tänuväärne materjal ning seda kasutatakse väga laialdaselt. Teinekord lausa üllatavates kohtades. Näiteks tugevat survet taluma pidavates betoonivalu raketistes, hobuste vadamiseks mõeldud furgoonide põrandate tegemisel ja laevaehituses.

Kuigi vineeri tootmine on UPM kontsernis tegelikult suhteliselt teisejärguline tegevusala. 4% Soome puidutööstushiiu mullusest üle 10 miljardi euro suurusest käibest, mis ületas Eesti riigieelarve umbes kahekordselt, moodustas vineritootmine vaid 4%. Kontserni vineeritootmise aastakäive oli 306 miljonit eurot. Praegu on töös kümme tehast Eestis, Soomes ja Venemaal.

2003. aastast kuulub Otepää vineeritehas täielikult UPMile. Kui otsustati, kuhu säärane tehas üldse rajada, sai määravaks, et just Eesti lõunapoolsetel aladel on suured kaseareaalid. Lisaks on lähedal ka Põhja-Läti, kust tänaseni mõningal määral kasepakku imporditakse.

Ka Eestimaa metsaomanikele on kasulik, et vineeri ja spooni tootev tehas asub piltlikult öeldes koduukse all. Kui õnnestub varuda koorem korralikku spoonipakku, on see praeguste hindade juures üldse kõige kallim sortiment, mida meie metsadest saada – tihumeetri hinnad küünivad juba 200 euro kanti. Sellise puidu muudab kalliks see, et ühest puistust ei ole kuigi palju vajalikus mõõdus ja nõutava kvaliteediga kasepalki võtta, need tuleb ühe korraliku rekkakoorma kogumiseks sageli pika maa tagant kokku vedada. Teisalt mängib hinna juures rolli ka tõsiasi, et Otepää tehas seda materjali kõrgel tasemel väärindada mõistab.

Tegelikult ei lähe tehase hoovile toodud palkidest midagi kaduma. Isegi saepuru ja tolm, mis tsehhidest kokku pühitakse, osatakse maha müüa või siis sobib see oma küttevajaduste rahuldamise tarbeks katlasse ajada. Selle kinnituseks sai UPM-Kymmene Otepää vineeritehas mullu ka aasta parima jäätmekäitleja tiitli.

ASi UPM-Kymmene Otepää juhataja Ando Jukk räägib, et kui otsiti vineeritehasele sobilikke hooneid, tulid kõne alla kaks – Võhma endise lihakombinaadi kompleks ning Otepää autoremonditehase hooned. Mõlemaid ühendas, et nii üks kui teine olid pankrotistunud ning mõlemad paiknesid soodsas asukohas. Otsus langes Otepää kasuks. „See on Otepää õnn, et selline tehas siia loodi,“ ütleb Ando Jukk. „Inimesed saavad tööd, maksud laekuvad.“

Praegu toodetakse UPM-Kymmene Otepää tehases vineeri kõige erinevamatele kasutajatele. Tootevalikus on heliisolatsiooni vineer, mille sisse on pressitud spetsiaalne müra peatav kummikiht. Tegemist on patenteeritud tootega, mida kasutatakse näiteks busside ja rongide seinte valmistamiseks, hoonete siseviimistluses jne. Veel valmistatakse libisemist takistava ja kulumiskindla kattega, aga hästi puhastatavat vineeri, mida saab kasutada näiteks loomaveokite põrandate valmistamisel. Ja siis on tugevad betooniraketiste valmistamiseks sobivad vineeritüübid. Ning külmakindlad, isegi üle saja miinuskraadi taluvad vineerid, mida saab kasutada kohtades, kus isegi teras hapraks muutub. Otepää vineer aga peab vastu. Lisaks muidugi klassikalised vineeritarbijad – ehitusmaterjalide tootjad ja mööblitööstus.

Otse loomulikult on sellise universaalsuse poole pürgiva erimaterjali järele maailmas suur nõudlus – Otepää tehas huugab neljas vahetuses seitse päeva nädalas. 95% toodangust läheb Eestist välja.

Iseenesest on vineeri tootmine oma põhiolemuselt traditsiooniline ja üsna standardne – laost võetud palki leotatakse umbes poolteist ööpäeva soojas vees, siis see kooritakse, järgatakse vajalikku mõõtu ja kuivatatakse. Seejärel tehakse valik, millised palgid lähevad väärisspooni treimiseks, millised mitte nii kõrgeid kvaliteedinõudeid vajavate toodete valmistamiseks. Edasi toimub spooni treimine, ladumine, pressimine, formaatsaagimine ja lihvimine, siis uuesti pressimine, spooni õmblemine, paikamine, vineeri sorteerimine ning valmistoodangu pakendamine.

Kuigi üldiselt arvatakse, et vineeri tootmisel on kaod võrdlemisi suured, siis Ando Jukk kinnitab vastupidist, öeldes, et tegelikult on kõige suurem kadu see, mis tekkib puidu kuivamisel. Kõik muud materjalid leiavad ikka mingisuguse kasutuse.

„Prügilasse ei lähe meilt igatahes midagi,“ kinnitas ta.

Spooni treitakse juba üle saja aasta ühtemoodi, kuid muutunud on sellisel moel töödeldud puidu kasutusalad. Kasutusalasid, kus vineer osutub parimaks võimalikuks materjaliks, tuleb järjest juurde. Ajavahemikus 2009 suvi kuni 2010 jaanuar käivitas UPM-Kymmene Otepää tehases kaks uut pealistusliini, mis võimaldas suurendada vääristatud vineeri osa tootmises seniselt kümnelt protsendilt eelmise aasta lõpuks umbes 40 protsendile. Investeeringute peamine eesmärk oli soov anda klassikalisele vineerile rohkem lisaväärtust ja sellega avardada vineeri kasutusvõimalusi. Üks uutest liinides võimaldabki nüüd katta vineeri näiteks kulumiskindla või libisemist takistava multikattega.

Ando Juki sõnul on vineeril tegelikult vaid üks halb omadus – teadupärast imab puit, ükskõik siis milline – niiskust. Et seda takistada, tuleb vineer katta mingi pinnakattematerjaliga. Nüüdseks on välja töötatud uus tehnoloogia, mis seisneb vineeri katmises plastikkilega, mis omakorda võimaldab vineeri niiskusele vastupidavust tõhustada. Nõnda saab vineeri tootmise juures ära kasutada ka plastijäätmeid. Kui puidu- ja plastijäätmed selle tehnoloogia abil kokku pressida, saadakse aga sootuks uudne materjal, mille kasutusalad alles hakkavad selguma.