Madis Einasto: Teadusuuringust saadavat majanduslikku kasu raske hinnata

OÜ Evikon MCI juhatuse esimees Madis Einasto sõnul tahavad teadusuuringutesse investeerinud näha tulemusi. Ettevõtete ja teadlaste erinevate huvide tõttu on aga teadusuuringuga saavutatud majaduslikku efekti tihti raske hinnata ja prognoosida.

Kas on tõsi, et Teie ettevõte teeb tootmise ees seisvate ülesannete lahendamisel tihedat koostööd teadusasutustega?

Muidugi. Selleks, et meie toodang oleks globaalselt konkurentsivõimeline, tuleb pidevalt otsida sensorite valmistamise uusi kontseptsioone, materjale ja meetodeid. Evikon MCI on Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse kaasasutaja ning ühe strateegilise suuna juhtivpartner.

Miks teie arvates ei ole rakenduslikud programmid eriti populaarsed?

Asi on selles, et teadlase mõtlemine on omaette asi. Näiteks teaduskollektiiv viib läbi mingit eksperimenti, mille käigus võib tekkida mingi ootamatu tulemus, mis vajad omakorda uurimist, kuigi see väljub püstitatud ülesande raamest. Töötades konkreetse tellimuse raames seda teha ei saa. Töötades tööstuse jaoks ja lahendades kindlat ülesannet tuleb viia läbi sadu eksperimente ning kiiresti koostada nende analüüs, et mõista, mis töötab, mis mitte, jättes kõrvaltulemused sinnapaika. Seega on loomulik, et võimaluse korral saada grant ning töötada teemadel, kus peamine on avastused, aga tulemuseks on artikkel mainekas teaduajakirjas, ei kipu teadlased võtma ettevõtetelt tellimusi.

Kuidas tavaliselt lahendatakse efektiivsuse küsimus, kas esikohal on sotsiaalsed vajadused või majandus?

Investeeringud teadusesse peavad tooma kuidagi oma raha tagasi. Riigiinvesteeringud ei erine erainvesteeringutest – kõik saavad aru, et risk on küllaltki suur, kuid ootavad tulemust. Oletame, et metallkonstruktsioone tootev ettevõte tahab suurendada oma toodete korrosioonikindlust. Koos riigiga investeerisid nad uuringutesse. Teaduskollektiiv lahendas selle ülesande, pakkudes välja originaalse tehnoloogia, mille ettevõte ka edukalt juurutas ning suurendas seeläbi müügimahte või muutis tootmise odavamaks.

Praktikas teadusuuringust saadavat majanduslikku efekti on väga raske hinnata ha prognoosida. Ühest küljest nii teadlased kui projekti rahastamise heaks kiitnud riigiametnikud tahavad kanda tulemustest ette, kuid teisest küljest iga uurija tahaks jätkata teda huvitava teemat, aga tellijalt võib tulla hoopis teine ülesanne. Sellisel juhul võib teadlane iseseisvalt leida sobiv ettevõte ja pakkude selle juhtkonnale teha formaalne „teadusuuringu tellimus”. Ettevõte ei ütle heale inimesele ära ja vormistab tellimuse, nõustudes igal juhul „näitama” vajalikku majandusliku efekti. Seejärel saab teadlane riigilt või Euroopast raha ning jätkab oma lemmikteema arendamist.

Millised teaduse harud oleksid Teie arvates Eesti jaoks kõige perspektiivsemad?

Subjektiivsel on raske midagi konkreetset välja tuua. Siin on kõik võrdsed ning võimalusi dikteerib turg. Kui mõni mainekas teaduskollektiiv leiab oma teema jaoks rahastamise, siis ta töötab. Kui ei leia, siis ei tööta. Kuid loogiliselt on lähtuda Eestis juba töötavatest ettevõtetest ja nende vajadustest. Selle põhimõtte alusel on Eestis loodud teadustehnoloogiliste keskuste võrk. Riigilt rahastamise said ainult need, kes leidsid vähemalt 4 partnerit tööstusettevõtete seast.

Millest sõltub ühe või teise projekti jaoks eraldatavate summade suurus?

Vajadustest: kes kui palju küsib, peaaegu niipalju ka saab. Muidugi, olemasoleva suma piires. Kuid keegi peale projekti osaliste ei või täpselt teada, kuivõrd vajalik on üks või teine miljon eurot maksev seade tulemuse saavutamiseks.
Rakendusprojektides võib aga ebakompetentsel tellijal olla raske. Oletame, tuleb tellija teadlaste juurde ning palub lahendada mingi ülesande. Kui teadlased on head müügimehed, siis nad vastavad, et saab tehtud ning tänu sellele, et neil on uus supermikroskoop kulub selleks kõigest 3-4 aastat. Kuid võib selguda, et keegi teine on selle ülesande juba lahendanud ning tellijal tuleb ainult valmistulemus osta.

Milles teie arvates seisneb tänapäeva Eesti teaduse probleem: alafinantseerimine, kaadriprobleem?

Finantseerimine küll mitte. Euroopa Liit eraldab piisavat raha ning iga põhjendatud projekti jaoks võib leida vahendid. Probleemiks on see, et ülikoolid ei taha rakendusuuringutele ümber orienteeruda. Tagajärjeks on ettevalmistatud ja motiveeritud kaadrite puudumine. Eestis on palju programmeerijaid ja muid IT-mehi, kuid insenere, konstruktoreid, automatikuid, tootmistehnolooge praktiliselt ei ole. Viimastel aastatel neid tuleb 3-4 inimest aastas.

Miks noored ei taha tehnilist haridust saada?

Isegi UNESCO arutab seda, et praegu kogu maailmas on katastroofiline inseneride puudus. Eestis on olukord veel hullem – riik on väike, suuri tööstusi ei ole. Sellepärast ka noored ei näe perspektiive. Nad ei kujuta ette, kuhu võiksid tööle minna.

Kui rääkida olukorra muutmisest, mis peab seisma esikohal: kas tööstuse areng või kaadrite ettevalmistamine?

Muidugi tööstus on esmatähtis. Kui on maksevõimeline toitmine, tekivad ka soovijad eriala omandada. Praegu toovad kergtehnoloogilised ettevõtted spetsialiste sisse teistest riikidest või meelitavad konkurentidelt üle. Kuid tuleb reklaamida inseneri elukutset, viima läbi koolinoorte erialanõustamist.

Kui kaua inseneri ettevalmistamine aega võtab?

Keskmiselt 5-7 aastat. Hea tehniline haridus pluss paar aastat stažeerimist, parem välismaal annavad vajalikud oskused ja teadmised. Ülejäänu omandab noor insener juba praktikas.

Kas probleem on ka oskustöölistega?

Mitte nii suur. Oskustöölisi, keeruliste seadmete operaatoreid on ka raske leida, kuid sellise inimese ettevalmistamine nõuab vähem aega ja raha.

Osale arutelus

  • Tanel Raig

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara