Premia oli alates 2004. aastast iga aasta mõne ettevõtte ostnud või endaga liitnud. Rahaallikaid oli kasutada kolm – oma rahavoog, omanike raha, pangalaenud. Seetõttu oldi 2009. aastaks jõutud olukorda, kus oli võimas struktuur, aga suur laenukoormus – asju tuli ajada 7 pangas ja areng oleks Leisi väitel seisma jäänud. „Olime teelahkmel: kas suurem areng lõppeb või laiendame omanikeringi,” nentis Leis.
Kuna omanikud olid kapitali kaasamisega päri ja leiti, et ollakse oma käitumisel ka juba üsna avalik ettevõte, otsustatigi börsilt raha kaasamise kasuks. Ka aeg oli soodne, kuna juba kaks aastat ei olnud Baltikumis ühtegi IPOt toimunud.
Leisi sõnul võimaldas ettevõtte börsile minekuks ettevalmistamine oma firma juurteni selgeks saada. Muidugi oli ka probleeme, mida oli raske ära hoida: IPO aega langenud „Kreeka kriis”, tuhapilved ettevõtte tutvustamise road-show ajal, pidev salatsemine IPO plaanide kohta, mis ajas töötajaskonna ärevile, ja kuigi enda jaoks tunduti suure firmana, oldi välisinvestori jaoks tegelikult väike niššitegija.
Kokkuvõttes aga õnnestus raha kaasamine börsilt hästi. Leisi sõnul oli jaeinvestorite huvi üllatavalt suur. Arvasime, et märgitakse 30 miljonit krooni, tegelikult taheti 80 miljonit krooni ja kogu emissooni mahuks kujunes 200 miljonit krooni, resümeeris Leis.
Laienemiseks saadud raha eest osteti jätistehas Piiteris ning osa raha pandi ka kõrvale edaspidisteks investeeringuteks. Olulise muutusena märkis Leis ka pankade suhtumise muutumise: „Pangad seisavad nüüd meie ukse taga järjekorras, mitte vastupidi.”