Autor: Anne Oja • 18. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Taavi Veskimägi blogisissekanne.

Olin ise kaks päeva süstaga veel ja veendusin, kui head tulu  pakub suurvesi Eestis veematkade korraldajatele. Aga see on siiski võrreldamatu sellega, kuidas Läti oskab veest raha teha-  seda nimelt läbi elektritootmise hüdroelektrijaamades. Suurvee ajal on Läti elektrisüsteemi saldo pidevalt 700-800 MW plussis, see on raha, millega suuresti Valgevene lõpututest soodest pärit vesi panustab Läti väliskaubanduse bilansi tugevdamisse.

Kui tavaliselt on Lätis suvel ja hilissügisel elektri defitsiidid, sest soojusjaamadel ei ole töötamiseks piisavat soojuskoormust ja Daugaval ei ole piisavalt vett, siis kevadeti muutub Läti tänu suurveele ühel hetkel importivast elektrisüsteemist suureks eksportijaks. Ja Eesti omakorda  eksportivast süsteemist importivaks. Argipäevadel on olnud Läti impordi suurus ca 150-200 MW, päeval impordime vähem öösel rohkem. Nädalavahetusel ulatus import isegi 350-400 MWni.

Mõneti  on see parim näide ühiskondade sotsiaal-majanduslikust võidust, kui integreerida elektrisüsteeme, elektritootmise viise ja turge. Suurem süsteem, erinevate tootmisviiside ja kütustega annab optimaalseima lahenduse nii tarbijale läbi parema hinna, kui tootjatele läbi võimaluse oma tootmisvõimsusi maksimaalselt ära kasutada. Kui Eesti ja Läti vahel elektrikaubandust ei oleks, ei  saaks me nautida päevi keskmise elektrihinnaga 30-40 eurot/MWh.

Sellega seostub ka üks huvitav teema, mis puudutab Eesti hüdroelektrijaamasid ja veest elektri tootmist. Täna on meil 4MW installeeritud hüdroelektrijaamu. Mis on olematu võimsus. Kuid enamus Eesti potentsiaalsest hüdrovõimsusest asub Narva jõel, mida me ei kasuta/ei saa kasutada.  Üldine rahvusvaheline tava on, et riigid jagavad piirijõgedel olevaid hüdrovõimsusi lähtuvalt veehaarde proportsioonidest. Narva jõe veest kuskil 1/3 tuleb meie territooriumilt.

Seega peaks 1/3 hüdrovõimsustest kuuluma Narva jõel Eestile. Täna on Narva hüdroelektrijaamas, mis asub Vene Föderatsioonis kolm 42 MW generaatorit. See on peaaegu maksimum, mis Narva jõel saaks üldse välja pigistada. Maksimaalne hüdrovõimsus oleks kuskil 150 MW ümber. Seega Eestil võiks olla ca 50 MW hüdrovõimsust Narva jõel, mis oleks juba täitsa arvestatav võimsus Eesti elektritarbimise vastu. Ja see ei oleks midagi erakorralist, pigem on erakorraline see, et me ei saa enda loodusressursside kasutamisest täna mingit majanduslikku kasu.