Autor: Kadri Jakobson • 1. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Private label murrab üha rohkem Baltikumi sisse ning taoline toode pole enam poeketi nime all, vaid peidetud teise brändi alla,“ ütles Leis.

Ta tõi näiteks endatehtud foto ühe kaubanduskeskuse oliivipurkide riiulist, kus kaubanduskett oli private labeli ehk omatooted paigutanud seitsmest riiulist koguni neljale. Kõikidel toodetel oli tarbijat meelitav suur kollane hinnasilt. „Kahjuks on nii, et müüb ainult kollane silt ehk kaup ehk see, mis tarbijale soodne. Ülejäänud kaubad seisavad,“ ütles Leis.

Tema sõnul on surve tootjate hindadele kaubanduskettide poolt väga suur.

„Keset juulikuud, kui sooja oli 30 kraadi teatati Leedust kolm 3 päeva ette, et kõik jäätised ühes kaubaketis saavad olema allahinnatud -30%. Mõtlesin, et suvel müüb ju jäätis niigi hästi, milleks allahindlus? Läks mõni päev mööda, ütlesid sedasama ka teised kaubandusketid. Meie sügavkülma kapid olid nii tühjad, et ka rotid lasid sealt jalga. Kuid kes sellest võitis? Mitte keegi,“ rääkis Leis.

Ta tõstatas üles kaks olulist küsimus: kuhu müüa ja mida müüa?

Leis ütles, et oma äriplaani järgnevaks aastaks tehes peab toidufirma valima, kas toimetab kasvulootuseta Eestis väikeses nišis, või laieneb ja kui laieneb, siis kuhu?

 „Toidukaupa Soome müüa pole lootustki. Tõsiselt pole ükski toidufirma Soome turule murdnud, juhul kui pole seal emaettevõtet või ei turustata unikaalset nišitoodet. Turu kaitsmine on Põhjamaades oluliselt tugevam, kui Eestis,“ rääkis Leis. Ta prognoosib tulevaks aastaks, et turule tulevad uued väikesed eksportijad, kes saavad oma nišitoodet odavalt üle Baltikumi müüa.

Küsimusele mida müüa, vastas Leis, et ehkki inimeste teadlikkus tervislikust toitumisest suureneb, pole Eestil jõudu ega raha, et teadlastega koostöös valminud toodetega maailma vallutada.

„5-10 aastat tagasi alustatud koostöö ülikoolidega tööstuste toidu osas, hakkab vilja kandma. Meil on Hellus ja suurepärane südamejuust. Eesti tööstus ja teadus teevad koostööd ja see on kõva sõna. Kahjuks pole meil nii palju jõudu ega ka raha, et neid tooteid eksportida. Kuigi Hellus on väärtuslikum, kui palju reklaamitud ja maailmas laineid lööv Actimel, siis kahjuks  meie sellega toime ei tule,“ selgitas Leis. 

Tervislikule toitumisele vastunäiteks tõi aga Leis fakti, et sel suvel müüs huvitaval kombel eriti hästi Premia „Eriti rammus koorejäätis“. „Pole nii, et sööme ainult idusid, vaid peame saama ka head ja maitsvat sööki,“ ütles Leis.

Toidutootjate soovunelmaks nimetas Leis selle, kui tootjad tõstavad ja langetavad hinda siis, kui vajalik, mitte siis, kui konkurentsiamet, kampaania „Euro hinda ei tõsta või Delfi kommentaatorid lubavad. „Kurb on see, et tegelikult ütleb selle, kas hinda võib tõsta, hoopis jaekett,“ möönis Leis.