Autor: Birjo Must • 14. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1960. aastal Bagdadis loodud organisatsioon kontrollib umbes 40% maailma naftatoodangust ja peaaegu 80% ülemaailmsetest naftavarudest. OPECi viiele asutajaliikmele on aastate jooksul lisandunud veel seitse uut naftariiki.

Hoolimata globaalsest majanduskriisist ja nõudluse järsust vähenemisest, on OPEC suutnud tänaseks ankurdada naftabarreli hinna 75 dollarile. Organisatsiooni peasekretäri Abdullah Al-Badri sõnul on eesmärk hoida hinnatase 70-80 dollari piires.

Financial Timesi andmetel on OPECi sees toimunud viimastel aastakümnetel suured muutused – kuni 90. aastate lõpuni varjutasid kartelli hinnastabiliseerimise poliitikat pidevad sisetülid. Alates 1998. aasta Aasia finantskriisist hakkas kartell suunama tähelepanu poliitikalt hoopis naftamajandusele. See muutis kartellisisese töö oluliselt tõhusamaks.

Sellegipoolest seisab OPECil tulevikus ees nii organisatsiooni siseseid kui ka väliseid väljakutseid, mis sõltuvalt valikust kas kiirendavad praegust edu või kordavad 90ndate ebaefektiivsust.

OPECi esmane väljakutse on generatsioonivahetus. Kui viimased 15 aastat on OPEC tegutsenud Saudi Araabia naftaministri Ali Naimi kindla käe all, siis järgmistel aastatel on oodata värsket verd.  Lisaks juhtkonna vahetusele pakub väljakutseid ka OPECi diplomaatia muutmine. Kartelli tähelepanu on hakatud Washingtonilt ja Brüsselilt suunama Hiina, India ja teistele arenevatele turgudele.

See olukord nõuab pigem lähtumist nõudlusest kui olemasolevatest varudest.

Juhul kui maailm muutub järgnevate aastakümnete jooksul OPECist üha enam sõltuvaks, tuleb organisatsioonil valida uus taktika. Paljud liikmesriigid peavad pärast kerge nafta varude lõppemist elavdama raske nafta tootmist. Selliseid samme on juba astunud Liibüa ja Venetsueela. Lisaks tekitab organisatsioonile suurt peavalu Iraagi plaan nafta tootmist ulatuslikult laiendada, mis sunnib üleüldise nõudluse vähenemise puhul teisi liikmesriike oma tootmist vähendama.Nii uute energiaallikate kasutuselevõtmine kui ka ülemaailmne kliimamuutuste vastane võitlus mõjutavad OPECi senist tegevust. Elektriturg sõltub üha enam maagaasist ja vähem naftast. Tahes tahtmata suureneb nõudlus puhtamate ja taastuvate energiaallikate järele. OPECil on kasulikum uute trendidega pigem kohanduda kui nende vastu visalt võidelda.

Juhul kui OPEC suudab mainitud väljakutsetega silmitsi seista, ootab neid pärast tormilist noorust ees rahulik keskiga. Barclays Capitali analüütik Paul Horsnhell on Bloombergile antud intervjuus veendunud, et arvukate ennustajate hinnang OPECi hääbumise kohta on ennatlik.

OPECi ajalugu 1960-2010

14. september 1960

Iraagi pealinnas Bagdadis loodi viie riigi – Iraan, Iraak, Kuveit, Saudi Araabia ja Venetsueela – poolt Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (Organization of the Petroleum Exporting Countries, OPEC), eesmärgiga kontrollida toornafta toodangu pakkumist, kasvatada hindasid ja tulu.

1. september 1965

OPECi peakontor koliti Genfist Viini, kus selle sekretariaat asub tänapäevani. 1961 – 1971. aastal liitusid OPECiga Katar, Indoneesia, Liibüa, Araabia Ühendemiraadid, Alžeeria ja Nigeeria.

Oktoober 1973

OPECi Araabiariikide liikmed kehtestasid USA ja Iisraeli vastu poliitilise tagamõttega ekspordikeelu, mille tõttu jäi naftabarreli hind alla 12 dollari.1973. aastal ühines organisatsiooniga Ecuador ja 1975. aastal Gabon, kes mõlemad üsna pea ka lahkusid.

20. detsember 1975

Ilich Ramirez Sanchez võttis Viini peakorteri haarangu ajal üle 60 inimese pantvangi. Sellega protestiti palestiinlaste kohtlemise vastu Iisraeli poolt.

Oktoober 1978

Iraanis toimuvate streikide tõttu langes riigi naftatoodang kolme kuu jooksul 27 aasta madalaimale tasemele.

23. september 1980

Puhkes esimene OPECi liikmesriikide vaheline sõda Iraagi ja Iraani vahel. Pärast 8 aastast konflikti langes organisatsiooni naftatoodang 20 aasta madalaimale tasemele.

Oktoober 1981

OPECi liikmed otsustasid hoida naftabarreli hind 32 ja 38 dollari piires.

August 1985

Saudi Araabia loobus nafta hindade lähetamise ja otsustas eelistada lõppproduktide, näiteks bensiini, jaemüügi hinnal kindlaks määrata toornafta hind.

1986

OPECi liikmed võtsid kasutusele uue hinnasüsteemi, mille kohaselt määrasid naftabarreli hinna futuuride tehingud New Yorgi ja Londoni börsil.

2. august 1990

Iraagi sissetungiga Kuveiti algas teine OPECi liikmete vaheline sõda.

29. november 1997

Jakarta kohtumisel otsustati esimest korda nelja aasta jooksul tõsta tootmiskvoote, mille tõttu langes detsembriks hind 10 dollarile. Analüütikud viitavad sellele sündmusele sageli kui „Jakarta kummitusele“.

24. juuni 1998

Nõudluse järsu languse tõttu vähendati Mehhiko, Venemaa ja Norra kaasabil tootmise mahtusid. 

19. märts 2003

Algasid lennu- ja raketirünnakud Iraagile, millele järgnesid USA ja Suurbritannia vägede sissetung. Rünnakute käigus kukutati Saddam Husseini valitsus Bagdadis.

1. jaanuar 2007

OPECiga ühines Angola,  novembris astus pärast 15-aastast pausi organisatsiooni tagasi ka Ecuador.

10. september 2008

Pärast netoimportijaks muutumist lahkus Indoneesia organisatsioonist, OPECis oli nüüdsest 12 liikmesriiki.

18. detsember 2008

Pärast naftabarreli hinna langust juulikuu 147,27 dollari tasemelt umbes 30 dollarini detsembris, teatas OPEC ajaloo suurimast tootmismahtude vähendamisest.