Autor: Kadri Paas • 17. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Samal ajal, kui leivaliidu juhataja Arnold Kimber peab selgitama, kas, millal ja miks leiva hind kerkib, ei ole Eesti üks suuremaid leivatööstusi Leibur pidanud kriisiajast hoolimata kordagi isegi töötajate palku alandama. Ettevõte teenis mullu hoopis 340miljonilise käibe juures 75 miljonit krooni kasumit, parandades tunamullusega võrreldes ka puhasrentaablust. Raha jätkub ka selleks, et Rootsi ja Soome omanikele ligikaudu 440 miljonit krooni madalaprotsendilist laenu anda.

Ja Leibur ei ole erand. Ka teised leivaliidu liikmed ei peaks mulluste majandustulemuste pärast ülemäära nurisema - enam kui pooled parandasid mullu kasumit.

Leibur eitab kokkulepet

Leiburi müügi- ja marketingidirektor Asso Lankots rõhutab, et mingisugusest kartellileppest ei saa juttugi olla. "Võin käe südamele panna ja öelda, et midagi sellist ei ole olnud. Pealegi, leivaliit ei koonda ka ju kõiki suuremaid pagaritööstusi. Võin öelda, et kõik suuremad Eesti pagaritööstused nurisevad oma praeguse turupositsiooni üle. Sel taustal teha mingeid kokkuleppeid, justkui oleksime enda turuosaga kõik rahul, ei ole reaalne," on Lankots veendunud.

Leiburi direktor ei mõista ka majandusminister Partsi hukka, kuigi see kahtlustab leivaliidu liikmeid ebaseaduslikus hinnakujunduses.

"Tal on õigus ja kohustus kontrollorganite tähelepanu kahtluse tekke korral asjale juhtida. Aga Leibur ei sõlmi mitte kellegagi mitte mingisuguseid hinnakokkuleppeid. Meie lähtume ainult enda majasisestest otsustest ja konkurentsiolukorrast. Leivaliidus ei ole me mitte ühegi tootjaga hinnakujundus arutanud. Ka mitte päevakorraväliselt," kinnitas Lankots.

Tema sõnul saab ettevõte alles septembri keskel teada uue hankeperioodi jahuhinna.

"Ka teravilja hind võib selleks ajaks praegusega võrreldes olla hoopis midagi muud. Selle ajani ei oska öelda, kas ja kui palju leiva-saia hind tõuseb. Kui jahu odavneb, langevad poes ka meie toodete hinnad. Vaadake, viimase kahe aasta jooksul on leiva hind poes kukkunud umbes 30%, kui võrrelda hindu tänavu jaanuaris ja 2008. aasta kõrgperioodil. Arvan, et toorainete odavnemise on paljud tööstused rakendanud ka turuosa võitmise vankri ette," lisas Lankots.

Leivaliidu tegevdirektor Kimber oli eile nõutud allikas. Mees oli koha sisse võtnud Kreutzwaldi tänaval raadiomaja kõrval ning jagas järjest telekanalitele intervjuusid. Ta pidi selgitama reede hommikul väljasaadetud teate "Leiva hinna tõus on kahjuks vältimatu" sisu.

Kimber ei mõista kahtlusi

"Leivaliit ei öelnud, et leiva hind tõuseb. Ütlesime, et juhul, kui jahu hind kerkib, siis võivad ka leiva-saiatoodete hinnad tõusta. Seda, kas ja kuidas iga tootja eraldi käitub, on tema enda otsustada. Meie hoiatasime ainult hinnatõusu võimalikkuse eest," väidab Vilma eksjuht. Ta ei mõista enda sõnul, miks kartellikahtlused on tekkinud.

"Juhan Partsil on muidugi õigus kahtlustada keda tahes, aga sisu neil kahtlustel taga ei ole. Olen selliste süüdistustega ka umbes 15 aastat tagasi vastakuti olnud. Ka siis ei leidnud kohus mingit kartelli. Tulgu aga politsei ja puistaku mu kodu läbi, võtku arvuti ja dokumendid kaasa (leivaliidul ei ole eraldi kontorit - toim). Olen sellega juba harjunud. Minul ei ole midagi varjata," muigas Kimber.

Parts nimetas juba reedel, vahetult pärast leivaliidu hinnatõstmise teadet, olukorda absurdseks.

"Igasugused konkureerivate ettevõtete katusorganisatsioonide sellised avaldused on lubamatud ja viitavad ühemõtteliselt kartellile, mis on konkurentsikuritegu. Sellised avaldused on ühtpidi absurdsed, teisalt lubamatud. Elame turumajanduses, kus aus konkurents on põhiseaduslik, kõige tähtsam printsiip ja selle eest tuleb seista täie karmusega. Vastasel korral ei ole meil turumajandust. Igatahes nõuab leivaliidu selline avaldus väga adekvaatset reageeringut ja ma loodan, et konkurentsiamet kui õiguskaitseorgan teeb oma tööd," rõhutas Parts ka eile.

Ostja muukui maksab

Peaminister Andrus Ansipi majandusnõunik Kalev Kukk nentis, et viimaste kuude hinnatõusul objektiivsed põhjused puuduvad, kui selleks mitte pidada rahapakkumise kasvu. "Müüja võib küsida mis tahes hinda, iseasi on, kas ostja seda aktsepteerib. Tuleb tunnistada, et ostja kahjuks teeb seda. Praegune hinnatõus on olnud suuresti emotsionaalse taustaga, mis ähvardab üle kasvada reaalsele inflatsiooniootusele toetuvaks hinnatõusuks," muretses Kukk.

Riigiprokurör Triin Bergmanni sõnul kujundavad prokuratuur ja konkurentsiamet lähipäevadel oma seisukoha võimaliku keelatud hinnakokkuleppe küsimuses ja otsustavad sellest tulenevalt kriminaalmenetluse alustamise. Eile õhtuks ei olnud kriminaalmenetlust algatatud.

Kommentaar

Juhan Parts, majandus- ja kommunikatsiooniminister

Hindade stabiilsus on võtmeküsimus Eesti majanduse arengus. Minna lihtsama vastupanu teed ja keerata lihtsalt hindu ülespoole, ei ole minu meelest ka ettevõtete jaoks majanduslikus mõttes mõistlik. Aga selge, et see võib olla kiusatus. Näeme, et isegi kriisijärgselt paljudes sektorites on hindade tõstmine tootlikkust mitte tõstes levinud. Seda kasutatakse ära mugavusest. Aga veel kord, ma ei räägi sellest, kui on mingisugused objektiivsed majanduskeskkonna muutused, näiteks maailmaturu hindades.

Kalev Kukk, peaministri majandusnõunik

Võiksin siinkohal tsiteerida Ragnar Nurkset (1946): "Kui hinnatõus on toimunud juba mõnda aega, kaldub see tekitama ootusi edasiseks tõusuks." Kuniks on suur lõhe meie ja Lääne-Euroopa palkade ja keskmise hinnataseme vahel, ei saa me rääkida Maastrichti inflatsioonikriteeriumi jätkusuutlikust täitmisest. See "jätkusuutmatus" on tegelikult nominaalse konvergentsi mõõdupuu. Teoreetiline inflatsiooni valupiir võiks Eesti puhul majanduskasvu tingimustes olla umbes 3,5%. Eesti konkurentsivõime ei sõltu mitte puhtalt palganumbri kasvust, vaid sellest, kas selle kasvu taga on tootlikkuse kasv või mitte. 2005.-2007. aasta palgakasvu taga oli tootlikkuse kasvu heal juhul vaid 1/3 ulatuses.

"Hinnad-palgad-hinnad-palgad"… See tähendaks just selle juurde tagasipöördumist, millest me väga suure vaevaga välja tulime ehk "Kreeka-tegemist". Eesti keskmises palgas on praegugi palju õhku sees.