Autor: Sirje Rank • 20. mai 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kliimavolinik: me ei leiuta Eesti jaoks erireegleid

Täna Tallinnas viibiv Euroopa Komisjoni kliimavolinik Connie Hedegaard arutab Eesti poliitikutega ka Eesti ja Euroopa Komisjoni vägikaikavedu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste riikliku jaotuskava üle, milles Eesti on toetust saanud Euroopa kohtult.

Numbritest volinik ei räägi, kuid keskkonnaministeeriumi asekantsleri Allan Gromovi sõnul taotleb Eesti perioodiks 2008-12 kvooti mahus "14+" miljonit tonni aasta peale, komisjoni pakkumine on üle 12 miljoni tonni. Rahaliselt küünib vahe Eesti jaoks sadadesse miljonitesse kroonidesse.

Intervjuu Connie Hedegaardiga:

Eesti ja Euroopa Komisjon vaidlevad heitmekvootide jaotuskava üle ning Euroopa kohus tegi otsuse Eesti kasuks. Sarnane vaidlus oli Poolal, mis tänaseks on lahenenud. Mille taga on kinni lahendus Eesti jaoks?

Ma ei teagi täpselt. Olen siin, et teemat mitme eri ministriga arutada, dialoog jätkub. Jah, Poolaga sündis lahendus, sest Poola aktsepteeris lõpuks, et metoodika, mida kasutati, peab olema kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks üks.

Eesti argumentidega olete ikkagi tuttav, Ignalina sulgemisest tekkinud uus olukord turul, ekspordivõimalused…

Kõik Euroopa Komisjonis teavad, et Ignalina läks kinni. Loomulikult on pakkumises, mis me Eestile teeme, ruumi ka energia ekspordile. Ma kuulen, Eesti avalikkus arvab, et komisjon keelab eksportida. Samuti olen ma kuulnud, et siin väidetakse, et komisjon on arvutustes aluseks võtnud 2009. aasta näitaja – see pole õige. Kõik teavad, et 2009 olid heitmed tavatult väiksed ja et tegemist ei ole tüüpilise aastaga. Kohus käskis aluseks võtta kõige värskemad andmed ja see on 2009. Komisjon pole rumal, loomulikult on arvestatud, et niisama seda numbrit aluseks võtta ei saa.

Millal võiks lahendus sündida?

Ma ei tea. Loodan, et leiame lahenduse. See on halb ka Eesti firmadele, kui sellest saab pikk kohtuskäikude jada. Nii võib minna aastaid, enne kui ettevõtjad teavad, millega nad rehkendada võivad. Tahan, et üks asi oleks selge – kui komisjoni metoodikat järgitakse, jääb Eestile võimalus saada 2011. ja  2012. aastal, kui majandus jälle kasvab, piisavalt lisakvooti,  Sellised on numbrid laual.

Kas Eesti küsib liiga palju?

Seda ma ei kommenteeri. Loodan, et Eesti avalikkus mõistab, et Euroopa Komisjonil peab olema üks meetod, mida rakendatakse kõikide riikide jaoks. Ma arvan, et te ei oleks Euroopa Liidu kodanikuna kuigi rõõmus, kui Euroopa Komisjon ütleks, et selle riigi puhul teeme nii ja teise puhul teisiti. Toimimisviis peab olema läbipaistev. Mõned arvavad, et Eesti on erilise luubi alla võetud. Ise olin ma viis aastat Taanis minister ja võin kinnitada, samamoodi vaadatakse rahvusliku jaotuskava iga detaili igas riigis.

Sest millest on jutt – kuidas eesmärgiks seatud heitmete vähendamine reaalses elus saavutatakse. Me kõik kirjutasime sellele eesmärgile alla, kuid seejärel tahaks iga liikmesriik iga sektor ja iga firma saada veidi rohkem – jutt on ju rahast.

Kõik võivad emiteerida nii palju kui tahavad, ent kui emiteeritakse rohkem kui lubatud, läheb see kalliks. Oleme Euroopas kokku leppinud kuidas heitmeid vähendada ja me ei leiuta Eesti jaoks erireegleid. Rakendame Eestile sama metodoloogiat nagu kõigile teistele.

Ei ole nii, et komisjon teeb Eestile pakkumise n-ö madalamast otsast. Komisjon pakub veidi enam, et oleks ruumi ka energia ekspordiks. 

Kvooditurul on jätkuvalt suur ülepakkumine?

Jah, kriisi tõttu on tõesti, kuid need kvoodid võib edasi kanda järgmisesse perioodi. Selles mõttes on see nagu sularaha iga riigi või ettevõtte jaoks.

Euroopa Komisjon esitab varsti ettepaneku, et kokku lepitud 20% asemel võiks EL aastaks 2020 heitmeid vähendada 30%. Miks sellised ühepoolsed kohustused, kui teised riigid kaasa ei tule?

Oleme rahvusvahelistel läbirääkimistel lubanud, et oleme valmis kaugemale minema, kui seda teevad ka teised riigid. Me ei tee praegu seda otsust, vaid esitame analüüsi, millised oleksid sellise otsuse tagajärjed – näiteks kuivõrd see sunniks ettevõtteid Euroopast ära kolima. Tahame läbi kaaluda, kui suur on investeerimisvajadus, maksumus, kasu. Tahame, et debatt tugineks faktidele.

Saan aru, et 2020. aastaks seatud eesmärkide saavutamine on täna majanduskriisi tõttu odavam – kui palju odavam?

Algselt rehkendasime, et heitmete vähenemine 2020. aastaks 20% võrra ning taastuvenergeetika osakaalu suurendamine 20%-le läheb maksma 70 miljardit eurot. Täna nõuab sama pingutus 48 miljardit eurot. Anname aru, et kriisi tõttu pole investeeringuid lihtne saada. Samas vähenesid majanduskriisi tagajärjel mullu heitmed Euroopa Liidus enam kui 11%.

Ühelt poolt on see hea, kui ettevõtetel on eesmärke odavam saavutada. Mis aga ei ole hea – kui suur osa pingutusest on võimalik teha välismaalt kvooti ostes. Üle jäänud kvoodid saab edasi kanda järgmisesse perioodi – see aga tähendab seda, et kvoodi hind jääb veel paljudeks aastateks madalaks. See riskib pidurdada innovatsiooni – ettevõtjad ütlevad, et kui hind on liiga madal, pole stiimulit nendesse valdkondadesse investeerida.

Kriisi tõttu me ei ole sunnitud uuendama, samas näeme, et meie konkurendid liiguvad edasi väga kiiresti. Mullu oli Hiina juba päikesepaneelide tootmises maailmas esikohal, tänavu püstitatakse just Hiinas kõige enam tuulenergia võimsusi ning mitmed Hiina firmad on sellel alal maailmas esikümnes.

Korea ja Hiina koos katavad 84% maailma päiksepaneelide turust. 5-10 aastat tagasi polnud neil peaaegu midagi. Seda tüüpi väljakutsetega seisab Euroopa täna silmitsi.

Kas on mingi heitmekvoodi hinnatase, mis on n-ö optimaalne?

Ei. Seda ütlevad firmad, milliselt tasemelt nad investeerima hakkavad. Turud on praegu hinnanud kvoodi hinnaks keskmiselt 14 eurot tonnilt, meie hinnang on, et aastani 2020 – kui midagi ei muutu – ei kerki hind enam kui 16 eurole. Küsimus on selles, kas see on firmadele piisavalt atraktiivne, et investeerida. Selle põhjal, mis ma olen kuulnud – tõenäoliselt mitte.

Kuivõrd suhtutakse kliimapoliitikasse kui lisakoormasse?

Arusaadav, et praegu on põhitähelepanu majanduskriisil ja sellel, kuidas toime tulla. Riigi raha napib veel aastaid, kuid asja tuleb vaadata selles kontekstis, et mis saab edasi, kui kriis möödas on – mis on need kasvualad, kus saame olla tugevad ja eksportida, et rahastada meie Euroopa heaolumudelit. Saan aru, et kui oled ärimees, keskendud kriisile siin ja praegu. Kliima 2050. aasta perspektiivid on teised. Miski ei sunni äri 1-2 aastaga muutma. Just sel põhjusel seame eesmärke pikema perspektiiviga.

Kui palju on kriis mõjutanud investeeringuid rohelisse energiasse?

See sektor on paljudes riikides langusele paremini vastu pidanud kui teised sektorid, Taanis näiteks, kuid selge see, et kriis on mõjutanud kõiki sektoreid.

Euroopa on hakanud oma liidrirolli rohelises energias käest laskma, miks?

Kui poleks olnud Euroopat, poleks kliimamuutusi ja energiatõhusust praegu rahvusvahelises agendas olnud. Selle eest väärib Euroopa tunnustust. Samuti oma kõige ambitsioonikamate eesmärkide ning reaalsete lahenduste otsimise eest, kuidas seda ülesannet liikmesriikide vahel  ära jagada. Euroopal on palju tugevaid kohti, kuid teised riigid võtavad kiiresti järele. Sellega tuleb meil arvestada. Me oleme olnud tublid, kuid ei saa jääda lootma, et see nii jääb. Riigid nagu Singapur ja Korea investeerivad näiteks teadus- ja arendustegevusse väga intensiivselt.

Millised on väljavaated üleilmse siduva kliimakokkuleppe saavutamiseks, mis Kopenhaagenis jäi sündimata?

Kopenhaagenis saavutati vägagi palju – riigid nõustusid, et kliima soojenemine ei tohi ületada kahte kraadi Celsiuse järgi, lepiti kokku abi arenevatele riikidele, esimest korda möönsid riigid nagu Brasiilia, India, Hiina, et ilma nende kaasvastutuseta globaalset probleemi ei lahenda ning esmakordselt oli kaasatud ka USA. Siit tuleb nüüd edasi minna.

Euroopa on selleks valmis, kuid selle põhjal, mis ma kuulen, ma ei usu veel siduva rahvusvahelise kokkuleppe sündi. Riikide positsioonid pole oluliselt muutunud. Nii oleme praktilised ja liigume edasi asjadega seal, kus kokkulepped on võimalikud. Lootus on, et nende baasilt sünnib lõpuks ka globaalne kokkulepe. 

Liitu Tööstusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Harro PuusildTööstusuudised.ee juhtTel: 519 355 24
Toomas KeltTööstusuudiste toimetajaTel: 50 72 816
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077