Autor: Anne Oja • 18. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Märt Otsa kommentaar.

Iru põletusjaama osas ei saa täna anda hinnangut, kas tegemist on efektiivse investeeringuga. Samas peab soojuse hinna kooskõlastama konkurentsiametiga ning kui tegemist on elektri- ja soojuse koostootmisega, kujuneb elektri hind turul ning see on ettevõtte risk kui ta ei suuda vastava hinnaga müüa.

Soojuse hinna puhul järgib konkurentsiamet, et põletusjaamas toodetava soojuse hind ei ületaks alternatiivsete soojuse tootjate hindu. Täna toodavad Tallinna võrku nii Iru kui ka Väo elektrijaam ning ka Tallinna Küte oma katlamajadega. Seega, kui põletusjaama investeering on ebaefektiivne, ei saa ebaefektiivsust katta soojustarbijate arvelt ning see jääb ettevõtte äririskiks.

Põletusjaama hinda saab konkurentsiamet analüüsida siis, kui ettevõte esitab vastava taotluse hinna kooskõlastamiseks, täna seda taotlust ei ole.

Konkurentsiamet ei saa keelata ühtegi investeeringut, samas peab toodetava soojuse hinna ametiga kooskõlastama ja selle kaudu on kaitstud soojustarbijate huvid.

Kui teravaks muutub konkurents jäätmete pärast, on raske kommenteerida, sest ühtegi jäätmeid kasutavat süsteemi ei ole Eestis tööle pandud.

Loodan siiski, et Eesti ei saa jäätmete importijaks, esiteks on vastav valdkond reguleeritud keskkonnakaitsealaste seadustega, lisaks ei ole jäätmeid importival riigil just kõige parem maine.