20. september 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Killud BLRT suuromaniku Fjodor Bermani raamatust.

2007. aastal tegi BLRT ajaloo suurima tehingu. Osteti ära 300 mln kroonise aastakäibega Naantalis asuv Turku Repair Yard.

Turu laevatehast käisid BLRT juhtkond, eesotsas Bermani ja tema poja Markiga ning Karkatševiga vaatamas juba 2001. aastal. Tollal oli palgatud võimalikku ostu hindama ja konsulteerima maailmas tunnustatud konsultatsioonifirma McKinsey.

„Leppisime kokku, et nad teevad meile põhjaliku analüüsi ja eksperthinnangu. Teadsime, et firma kaasab maailma parimad eksperdid. Mõne aja pärast saabunud kokkuvõte pehmelt öeldes üllatas meid. Eksperdid ütlesid, et laevatehast Soomes osta ei tasu. Reputatsioon on muidugi kõrge, kuid kulud ka suured,“ meenutab Bergman.

Ta lisab, et muidugi tundis ta toona kuskil sisemuses, et teevad vea, kuid tollal oli seda raske teha. Uus võimalus selleks tuli 6 aasta pärast, siis, kui ettevõte oli märksa tugevam.

Karkatšev sõitis 2007. aastal Hamburgi Euroopa suurimale laevanduse ja laevaremondi messile, kus olid kohal ka selle valdkonna firmade juhid. Berman palus Karkatševil kohtuda Turku laevatehase omanikuga Ari Purojaga. Kohtumine leidis aset, kuid selgust majja see ei toonud. Mees lubas veel aasta paar töötada ja siis ehk on müük kõne all.

Samal aastavahetusel oli Berman perega Austria alpides puhkamas, kui helistas Puroja ja ütles, et kui pole ringi mõelnud, võiks kohtuda ning andis nädal aega.

7. jaanuaril sõitsid Berman koos õigusdirektor Gnidiniga Soome tehingut sõlmima.

„Ütlesin Arile, et kaupleme! Nagu Odessas öeldakse, et sina saaksid müüa ja mina osta. Ei, vastas Ari. Tegutseme ametlikult, läbi advokaadi. Nende advokaat, nagu hiljem veendusime, oli tõesti tugev. Kuid me samuti palkasime samuti Soomes advokaadid ja nii läbirääkimised algasid. Tõtt öelda, oli see väga pingeline psühholoogiline kahevõitlus. Me ei teadnud, mis õigupoolest Purojal ja Lehtonenil (Turku Laevatehase suuromanikud) plaanis on, kuid me nägime vaid, et protsess venib. 24. mail tundus, et otsus on tehtud, kuid ärritunud olek ja isegi usaldamatuse tunne valdas mind,“ räägib Berman..

„Ja ma ei eksinud. Tekkisid äkki probleemid, tundus, et peaaegu ületamatud. Vaidlused ei kestnud mitte ainult hinna, aga hoopis teiste tingimuste üle. Nemad jäid ju tehasesse tööle, kuid polnud enam omanikud. Pean tunnistama, et just seda me tahtsime. Nad on kogenud töötajad, tunnevad tehast ja pole sidemeid kaotanud. Miks mitte töötada koos?“ ütleb Berman.

31. mail saadi taas kokku. Näis, et kõik on korras. Kuid kindlust sellest, et nüüd lepingule alla kirjutame polnud. Tunnistan, et need päevad ja nädalad olid väga rasked.

Isegi siis, kui lepingu sõlmimist tähistasime pokaali šampanjaga, polnud sisetunne rahulik.

Ilmselt liiga kaua venis see psühholoogiline duell.