24. märts 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti olukord, kus teineteisest kolme kilomeetri kaugusel arendatakse kahte nn jäätmete põletamise tehast ehk jäätmekütusel põhinevat koostootmisjaama, on Euroopa riikides ennenägematu.

Nõnda hindas keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek, märkides, et kõige krooniks puudub kahel konkureerival projektil – Eesti Energiale kuuluval Iru elektrijaamal ja OÜ Digismart arendataval Väo elektrijaamal – selge arusaamine, kust kütusena kasutatavad jäätmed hakkavad tulema. Jäätmekütust tahetakse aga kasutama hakata 2012. aastal.„Kui ei ole selget garantiid, kust jäätmed tulevad – saja protsendi ulatuses polegi vaja, aga 2/3 ulatuses siiski – siis ei saa arendajad lihtsalt pangast laenu ja tehast ei tule,“ leiab Eek.Eestis ladestatakse jäätmeid üha vähem, tunamullu näiteks 387 000 tonni, eelmisel aastal 328 000 tonni. Peeter Eeki hinnangul oleks Tallinna piirkonnas optimaalne ja põhjendatud põletusvõimsus 100 000 tonni, teine 100 000 tonni aga vajaks juba põhjalikku kaalumist. Ennekõike selles osas, et 200 000 tonni jäätmekütuse saamiseks tuleks jäätmeid pealinna külje alla tuua ka mujalt Eestist.„Tegemist ei ole iseenesest ulmega, näiteks Rootsis on vedu põletustehasesse ka 250 kilomeetri tagant täiesti igapäevane,“ selgitas Eek.Olukorda komplitseerib ka asjaolu, et jäätmete taaskasutusse võtmist peab alati eelistama põletamisele, põletamine saab olla eelkõige alternatiiviks prügilasse ladestamisele.„Põletamine on tehniline lahendus neile jäätmeliikidele, mille ringlussevõtt on väga keeruline või võimatu,“ nentis Eek. „Põletustehaste jäätmevood aga peaksid lähtuma kohalike omavalitsuste jäätmekavadest.“