Elekter vanasti ja tänapäeval

Tunamullu langes sooja talve mõjul Eesti elektritarbimine, mis moodustas Eleringi tootmispiisavuse aruande põhjal koos võrgukadudega kokku 7,82 TWh. See tähendab, et elaniku kohta toodeti 2011. aastal elektrit 6025 kWh.

1920. aastate lõpul toodeti elektrienergiat pea 70 kWh elaniku kohta, mis – tõsi küll – hakkas iga aastakümnega oluliselt kasvama. See on ilmekas näide elektrienergia osakaalu suurenemisest inimeste igapäevatoimetustes.

1930. aastate lõpus oli Eestis ligikaudu tuhat elektritootjat, mis tähendab, et linnades ja asulates võis elektrihind oluliselt erineda. Näiteks Rakveres ja Tartus sai siis peamiselt põlevkivielektrit osta hinnaga 25 senti kWh. Samas Kuressaares ja Võrus maksti kWh eest 30 senti ja Põltsamaal vaid 7,25 senti. Tallinnas võis saada kWh kas 22 sendiga Tallinna elektrijaamast või siis Lutheri vabriku võrgust 15 sendiga. Tänapäeval selliseid erisusi hindades enam ei leia.

Tolleaegse vääringu põhjal oli 25 senti arvestatav raha, samas tarbiti elektrit üsna vähe ja see kulus peamiselt kodude valgustusele. Tänapäeval maksab üks kWh aga ligikaudu 4 eurosenti, kuid elektriarve osakaal kulutustest on märkimisväärselt suurem.

Elektrikulu sõltub mitmest aspektist. Näiteks maja soojustusest, küttest ning ka kasutuses olevatest elektriseadmetest. Aastakümneid tagasi oli elektritarbimises mitu olulist erinevust tänapäevaga. Esiteks oli majapidamises oluliselt vähem elektriseadmeid, teiseks olid need ka oluliselt väiksema võimsusega.

Kui nõukogude aja alguses ja isegi 1980ndatel võis tüüpilises kodus olla raadio, triikraud ja äärmisel juhul televiisor, siis tänapäeva elektriseadmeid võibki loetlema jääda: lisaks nimetatutele pliit, pesumasin, boiler, veekeetja, mikrolaineahi, mikser, röster, köögikombain, tolmuimeja, vähemalt üks arvuti ja lisaks veel väiksemaid seadmeid nagu mobiiltelefoni laadija või ruuter.

Seepärast on ka väga oluline kaasajastada majapidamise elektriseadmed ja –tarvitid, mis peavad vastama tänapäeva elektritarbimise võimsuse juures ohutusnõuetele. Näiteks elektripliitidega korterelamute köökidesse paigutati varem lähestikku nii tavalisi kui ka kaitsekontaktiga pistikupesi, mis on ohtlik, kuna tavalise isolatsiooniga (nn. 0-klassi) elektriseadme rikke korral võivad selle korpuse metallosad sattuda pinge alla – sealt võib saada surmava elektrilöögi.

Enamikus Euroopa riikides on tavalise isolatsiooniga (0-klassi) elektritarviti keelatud, nende asemel on kasutusel ohutuma ehitusviisiga tarvitid. Ka välisriikides valmistatud kodumasinate, triikraudade, kohvikeetjate jms. tarvitite pistikud tihti kodude tavalistesse pistikupesadesse ei sobi. Peamiselt tuleneb probleem sellest, et olemasolevate pistikupesade näol on tegemist seadmepistiku nimivoolust väiksema nimivooluga pistikupesadega. Selline pistikupesa ei talu talle seatud seadme pinget.

Teine probleem on see, et nõukogude ajal olid levinud odavad alumiiniumist elektrijuhtmed, mille asemel tänapäeval kasutatakse vaske. Seda põhjusel, et vask on alumiiniumist oluliselt parem elektrijuht ja on korrosioonile vastupidavam.

Nõukogude ajal kiiresti rajatud magalarajoonides võib olla vana elektrijuhtmestiku vahetamine aga keeruline, kuna juhtmed võivad seina sisse olla kinni krohvitud või kititud ning neid pole võimalik ilma seina lõhkumata kätte saada. See tähendab, et praegu on väga paljudes vanemates Tallinna Mustamäe või Tartu Annelinna korterites ilmselt isegi 40-aastased elektrijuhtmestikud, mis võivad olla läbiroostetamise äärel ja ohtlikud. 

Elektritarbimine on oluliselt suurem ja võimsam kui vanasti, seega tuleb kaasajastada ka vanad elektrisüsteemid.

Autor: Kristi Kõvask, Elektrumi klienditeeninduse juht

Osale arutelus

  • Elektrum Eesti elektrituru blogi

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

NPM Silmet otsib TOOTMISJUHTI

NPM Silmet AS

02. september 2017

Ferrometal otsib B2B KLIENDIHALDURIT

M-Partner HR OÜ

24. august 2017

Coma Investing otsib EKSPORDIMÜÜGIJUHTI

M-Partner HR OÜ

31. august 2017

Käsi­raamatud