Milleks on vaja avatud elektriturgu?

Elektrituru avanemisest räägitakse ja kirjutatakse palju ning teades seda, et elektrituru täieliku avanemiseni 1. jaanuaril 2013 on ainult aasta ning mõned kuud aega, ei ole mingit põhjust arvata, et teema ühtäkki ebahuvitavaks muutub ja päevakorrast maha võetakse.

Emotsioonid elektrituru avamise ümber on seinast seina ja ikka jõuab kõik tagasi tõsiasjani, et elektrituru avanemine toob kaasa elektrihinna tõusu, mis omakorda tähendab ka kõige muu kallinemist. Huvitav paradoks on siin selles, et kuigi eesti inimene on ajast aega olnud vabadusejanuline, siis vaba elektriturg ja õigus vabalt valida, kellelt elektrit osta, tundub vabaduse eest siiski liiga kalli hinnana. Nii pöördubki soov vabalt valida soovi vastu elada elektrivõla vabalt.

Miks on vaja elektriturgu avada, kui see toob kaasa elektrihinna märgatava tõusu?
Siinkohal võiks rääkida, et ega elektrituru avanemine polegi põhjuseks elektrihinna tõusule, selles on süüdi hoopis karmid keskkonnanõuded, eelkõige CO2 kvootide kõrge hind, mille osas meie 90%-lise osakaaluga põlevkivielektri tootmine üle ega ümber ei saa. Teisalt on keskkonnasäästlikkus vältimatu tulevikusuund, kui tahame, et peale meid ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid inimväärselt siin maal elada. Saastekvootidega kauplemine toimub tegelikult ju turureeglite järgi, mis tähendab seda, et kellel on kvoote keskkonna saastamise tõttu vaja, peab need kas kalli raha eest ostma või alternatiivina paigutama raha pigem keskkonnasõbralikumasse tehnoloogiasse, mille tulemina ta enam saastekvoote nii palju ei vajagi. Nii esimesel kui teisel juhul paigutatakse kvoodiraha tagasi energiasäästlikke eesmärke teenima. Kas meil tegelikult ikka on selle vastu midagi, et investeerida keskkonnahoidu?

Elektrituru avanemisega kaasnevas elektrihinna tõusus võiks süüdistada veel elektriettevõtjaid, kes väidavad, et raha on vaja investeeringuteks, mida nii mõnegi arvates tegelikult justkui polegi vaja teha või tehakse valedesse kohtadesse. Varustuskindlus olevat elektriettevõtjate sõnutsi üks peamisi eesmärke, mille poole tuleb püüelda ja selleks on vaja teha miljonitesse küündivaid investeeringuid nii siin- kui sealpool Eesti piiri.

Aga võib-olla tõesti on vaja turvatundesse investeerida?
Mäletame ju 2009. aasta Vene-Ukraina gaasitüli tõttu jaanuarikuises külmas 18 Euroopa riigi abitust, sest mitte midagi ei olnud sinna parata - tülitsejad olid kolmandad riigid. Varustuskindlus on tegelikult õhk-õrn lootus, et riskid ei realiseeru või kui realiseeruvad, siis on nende mõju kõrvaldatav. Riskide rida on seejuures pikk, nimetagem siin näiteks kliimamuutuste ja loodusjõudude mõju (maavärinad, tsunamid, üleujutused, tormid jne.), mille tunnistajateks me kõik oleme aeg-ajalt ikka olnud ja mis võib kogu energiasüsteemi või selle osa rivist välja viia. Niisamuti on ohuks varustuskindlusele majanduslikud riskid, mille karmiks näiteks on 2008. aasta lõpus ja 2009. aastal maailma tabanud finants- ja majanduskriis, mis otseselt mõjutas energianõudlust ja põhjustas nafta hinna enneolematu muutuse maailmaturgudel, tuues kaasa gaasi ja elektri hinna tugevad kõikumised. Tänapäeva maailmas on juba tavapäraseks saanud poliitilised riskid, sealhulgas pidev terrorismi oht, elektrisüsteemi juhtimist ohustavad küberrünnakud, riikide vahelised konfliktid või hiljuti alguse saanud rahutused Põhja - Aafrika ja Lähis - Ida riikides, mis ohustavad ka energiavarustuskindlust. Tehnoloogia mittetoimimise riskide näiteks võib tuua süsteemi ootamatud või kehvast seisukorrast tingitud rikked, mida ei tohiks samuti alahinnata. Riskide loetelu lõpetuseks ei tasu unustada ka inimtegevusest tingitud riske, mille lihtsa näitena võib tuua kasvõi kaablite lõhkumised, mis võivad samuti kaasa tuua rasked tagajärjed ja energiavarustuse katkemise. Riikidevaheliste võrguühenduste loomise ja riikliku energiasüsteemi tugevdamise eesmärk ongi tagada varustuskindlus võimalikult suurel territooriumil, millele tugineb omakorda tarbijate reaalne võimalus tarbida igal ajahetkel mõistliku hinnaga energiat. Turvatunne aga maksab ja päris palju.

Veel võib öelda, et peame elektrituru avama, sest leppisime elektrituru avanemises kokku juba Eesti liitumisel Euroopa Liiduga 2004. mais ja kokkuleppeid tuleb täita. Isegi saime võrreldes teiste Euroopa riikidega üle viie lisa-aasta armuaega, sest nemad pidid oma elektriturud avama juba 1.7.2007. 

Mis saaks aga siis, kui tõepoolest Eesti ütleks, et me mõtlesime ümber ja elektriturgu ei ava?
Poliitilises mõttes oleks kindlasti tegemist ennekuulmatu olukorraga, kus väike Eesti keeldub rahvusvahelisi kokkuleppeid täitmast. Sellele järgneks ilmselt väga põnev poliitiliste debattide ajajärk, kus vaieldakse selle üle, kas Eesti üldse saab niisuguse otsuse teha ja kui ta teeb, siis mis on selle tagajärjed ja võib-olla tuleks Eesti hoopis Euroopa Liidust välja heita. Mõjud piiriülestele uute elektrivõrguühenduste rajamise projektidele oleksid samuti saatuslikud, esmajärjekorras muidugi käimasolevale Eesti – Soome vahelise teise merekaabli EstLink 2 ehitusele. Eesti usaldusväärsus Euroopa riikide, sealhulgas Põhjamaade, aga ka teiste Balti riikide silmis saaks kõvasti kannatada, kuna sisuliselt tähendaks see otsus raske vaevaga Eestisse toodud elektribörsilt tagasitõmbumist ning praeguse Läänemere elektrituru regiooni plaani kõrvaleheitmist, mis ometi on mõeldud selleks, et tagada elektri varustuskindlus ja laiemad äri- ning valikuvõimalused nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele.

Eesti siseselt võiks tähendada otsus elektriturgu mitte avada seda, et elektrifirmadel ei oleks enam vaja kiirkorras teha olulisi investeeringuid võrkudesse, minna üle kauglugemisele, kujundada ümber ega täiendada oma äriprotsesse, sest konkurente ju ei teki, kelle pärast kogu seda raha tuleks kulutada. Konkurentsivõimelisus oleks sellisel juhul ülehinnatud väärtus. Võrgutasude ja elektri hinna tõstmiseks siis ka enam põhjust justkui poleks ja siis ehk lõpeks ka elektriettevõtjate pidev kirumine. Kas me aga oleme rahul senise teenuse ja teeninduse kvaliteediga või sooviksime juba enamat?

Eesti tarbijale võiks tähendada suletud elektrituruga jätkamine seda, et vähemalt üks otsus on tema eest kellegi teise poolt ära tehtud. Ta ei peaks ise valima ja võrdlema erinevate elektri müüjate pakkumiste vahel, vaid ta teaks, et elektrit saab ikka sealt edasi, kust alati. Isegi on valikuid, mida iga päev vaja teha, liiga palju. Või oleme me tänaseks siiski nii eneseteadlikud, et soovime juba ise langetada otsuseid, kellelt me energiat ostame ja mille põhjal me seda otsustame?
Kas Eestil oleks üldse suletud elektrituruga võimalus pikaajaliselt olla jätkusuutlik? Teame ju, et põlevkivi varud, millest elektrit meil toodetakse, saavad kunagi otsa ja mis saab siis edasi? Kas taastuvenergia on selleks ajaks arenenud Eestis nii kaugele, et katab kogu tarbimisnõudluse ära? Kust tulevad investeeringud võrkudesse ja taastuvenergiasse, kui Eesti on sellise poliitilise kannapöörde varasemalt teinud? Kas me oleme suutnud selleks ajaks selgeks saada, kuidas energiat säästa? Mis saab siis, kui ühel hetkel enam elektrit ei ole, isegi siis, kui oleks nõus selle eest palju rohkem maksma, kui avatud turul oleks eales tulnud seda teha? Hakkab kuidagi kõhe, kui neile küsimustele kindlaid vastuseid kohe varnast võtta ei ole.

Aga miks me siis ikkagi ei usu, et avatud turul kujuneb ka elekter turupõhise hinnaga ja mitte kunstlikult ala- ega ülehinnatud kaubaks koos lisaboonusega, et seda oleks pidevalt saada?


 

 

Moonika Kukke
Advokaadibüroo GLIMSTEDT
Energiaõigus
Elektrituru avanemiseks ettevalmistava energiaseminaride sarja „Elektrituru põhialused“ korraldaja

Osale arutelus

  • Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Valdkonna töökuulutused

NPM Silmet otsib TEHNIKAVALDKONNA HOOLDUSJUHTI

NPM Silmet AS

02. september 2017

NPM Silmet otsib TOOTMISJUHTI

NPM Silmet AS

02. september 2017

Coma Investing otsib EKSPORDIMÜÜGIJUHTI

M-Partner HR OÜ

31. august 2017

Käsi­raamatud