Miks toidu hind sõidab Ameerika mägedes?

Toidukaupade peamine probleem ei ole mitte hindade kiire tõus, nagu oleme näinud viimase aasta jooksul või nende ebanormaalselt madal hind, mis on tootjad aeg-ajalt väga närviliseks muutnud, vaid nende hindade ülim volatiivsus ehk kõikumine, mis ei võimalda ajada mõistliku äri nii tootjale, töötlejale kui ka tarbijale.

Kui kohvi puhul põhjendatakse ligi 60%list hinnatõusu maailmaturu hindade tõusuga, siis kohalike kaupade puhul puudub justkui mõistlik põhjendus, miks hinnad nii kiiresti tõusevad või ka langevad. Lihtsakoeline ja üldse mitte lõpuni vale, oleks selgitada, et see sõltub nõudlusest ja pakkumisest. Peamine põhjus on aga siiski eelkõige tootmisvõimsuste väiksus kombinatsioonis piimatööstuse kõrgete sisendhindadega (toorpiim, elekter ja tööjõud) ja soov müüa seda vähest sinna, kus selle pealt on võimalik kõige enam tulu teenida.

Viimane selline juhtum oli Venemaa turg, kus Valgevene rubla 56%line devalveerimine muutis meie kaupade hinnad ebamõistlikult kalliks. Ja kuigi selle mõju jääb ilmselt lühiajaliseks, sest tagatubades juba sahistatakse, et Venemaa plaanib Valgevene piimale ja piimasaadustele kõrgemad kvoodid kehtestada, tuli nii mõnelgi eksportijal oma prioriteedid seetõttu ümber hinnata.

Tõsi, koduturult saadav hind võib sageli tunduda liiga madal ja müüdavad kogused väiksed, ent ükski tarnija ei tohiks siiski koduturgu ära unustada. Eksportturul puhub tuul iga päev ise suunast ja kui kodus oma kuvandi kaotad, võib end ühel päeval hoopis ilma turuta leida.

Toiduainetetööstuses tuleb hinna kõrval arvesse võtta mitmeid tegureid, mis muudavad planeerimise keerukaks. Näiteks Hispaania kurgi kaasus näitab, kuivõrd ohtlik on saata avalikkusesse lihtsalt “oletusi”, miks üks või teine halb asi juhtus. Saksamaal on elu kaotanud enam kui 30 inimest. Hispaanias on aga paari ebaõige lause tõttu hävitatud suur osas köögiviljakasvatusest. Ja kes teab, kui kindel on ka Hamburgi idukasvatajate süü.

Ühest küljest on välismaised puuviljad (nt banaan) olnud vähemalt nõukogude ajal meile suureks ihalusobjektiks. Teisest küljest oleme viimasel aastakümnel õppinud taas sööma kodumaist toitu ja hakanud seda selgelt eelistama. Siiski eelkõige sõnades. Mitmed uuringud kinnitavad näiteks, et meile meeldivad mahetooted, aga me ei osta neid eriti. Meile meeldib kodumaine liha, aga Leedu kana maitseb sama hästi – kuna ta on lihtsalt odavam.

Taolistes oludes peavad tootjad lähtuma eelkõige sellest, mida tarbijad tegelikult ostavad. Küsimus ei ole sugugi mitte ainult asjaolus, et inimesed eelisatavad keskpärast n-ö peavoolu maitset. Inimesed armastavad seda, mida nad on harjunud tarbima. Lastevorst, vaniljejäätis ja hollandi leibjuust ei kao kuhugi. Nad olid, on ja jäävad ning see ei ole nii üksnes meil.

Seetõttu on Eesti toiduainetetööstustel uutele “võõrastele” turgudele väga raske siseneda.

Venemaal oleme me “omad”. Kuid Soomes ja Rootsis, kus lühikese tarneahela tõttu võiks imet teha, oleme võõrad. Ainus argument on ülimadal hind, sageli omahinnast madalam. Kuid sellist kuvandit me tegelikult Eesti headele kaupadele ju ei soovi.

Sisuliselt ja pragmaatiliselt vaadates peavad tootjad Eesti väiksuse tõttu igal juhul kasutama ära kõik võimalused müüa kallimalt – eelkõige pean silmas eksporti. Ekspordi ebastabiilsuse tõttu ei saa sellele aga eriti midagi rajada. Nt uusi tehaseid püsti panna vms. Seepärast tulevad ekspordivõimalused peaaegu alati vähemalt mingil määral kohaliku turu arvelt. Kuna tegutseme avatud turul, siis mõjutavad meie hindu alati ka kogu turu hinnad – majanduses kehtib hindade puhul sama seadus nagu füüsikas temperatuuride osas, et ühe ruumi piires need ühtlustuvad. Lohutus on see, et teoorias kehtib see ka palkade kohta.

Kuid koduturul on tarbijatel siiski võimalus eelkõige toodete sortimenti, aga ka hindu kujundada. Esmalt – eelistades eestimaiseid tooteid püsib nende valik stabiilne ning tootjad ja töötlejad saavad rohkem keskenduda kohalikule turule. Teisteks, need maitsed ja tooted, mis on väga populaarsed, hoiavad nii tootjad, töötlejad kui ka kaupmehed võimalikult stabiilsena. Sest populaarsete toodete olemasolust ja hinnast sõltub, millises poes klient käib ja mida ostab.

Hindade volatiivsust ei maksa muidugi liiga traagiliselt võtta – need hinnad, mis korraks liiga kõrgeks lähevad, tulevad jälle alla. Konkurents reguleerib turgu väga efektiivselt.

Kõige suurem hindade kujundaja on ikka tarbija. Kuid siin on sees kurb paratamatus: kallimad tooted saavad olla need, mis on head, mida rohkem ostetakse. Aga tarbijale meeldiks ju vastupidi – et head asjad oleks odavad.

Osale arutelus

  • Hannes Prits

Toetajad

Jälgi Tööstusuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Statistika

Arvamused ja blogid

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Tööstusliidrid

Teabevara